Mis toimub meie ilmaga?

Soe talv on looduse kevade kombel käituma pannud. Foto: Tõnu Kaar

Väga palju räägitakse anomaalsest ilmast. Mis on juhtunud ilmaga? Miks on nii soe, nii et taimed kasvavad ja õitsevad, looduses käies võib saada puuke? Kuhu jäävad lumi ja miinuskraadid? Kas ja kuidas on see kliimamuutusega seotud?

M. Kaasik kirjutas oma kuue kuu prognoosis: „Möödunud jaanuar oli mitte lihtsalt kõigi teadaolevate aegade (viimased poolteist sajandit) kõige soojem, vaid edestas senist kõige soojemat (1989) enam kui kraadiga! Erinevalt kõigist varasematest soojadest talvedest valitsesid selle aasta jaanuari otsast lõpuni Atlandi soojad õhumassid, ilma et korrakski oleks külm arktiline õhk Eestisse saabunud. Sellist äärmust (kogu Eesti keskmisena paljuaastasest keskmisest 6,6 kraadi soojem – Riigi Ilmateenistuse andmed) ei suutnud ma kuu algul ette näha, kuid siiski näitas prognoos keskmisest tunduvalt (umbes 3 kraadi) soojemat jaanuari. Vastu ootusi ja sooja talve tüüpilist olukorda sadas keskmisest mõnevõrra vähem – tsüklonid liikusid valdavalt nii kaugel põhjas, et ägedad sajud ei ulatunud Eestini, küll aga soe õhk nende lõunaservades. Madalrõhkkondade ülemvõimuga käis siiski kaasas tavalisest pilvisem ilm, vähem päikesepaistet.“

Tõepoolest, tuleb nõustuda, et tegu on kõige kõigema talvega, vähemalt viimase 200 aasta jooksul. Kui detsember ehk mitte nii ekstreemselt, siis jaanuar ja veebruar seda hullumeelsemalt. Uuringud ja kliimamudelid näitavad, et selliseid olukordi – sooja- ja kuumarekordid, põuad, lumeta soojad talved meil – hakkab tõenäoliselt rohkem olema. Selliste nähtuste sagenemine on küll seotud kliimamuutusega.

Iseenesest on alati olnud anomaaliaid ja äärmusi, isegi suhteliselt stabiilse kliima tingimustes, kuid mitte nii palju kui praegu. Selliste äärmuste sagenemine on üks märk kliimamuutusest. Suhteliselt stabiilse kliima tingimustes juhtus ikka mõnikord, nt iga 20 aasta tagant, et tuli mõni lumeta soe talv või et 10 aasta kohta oli meil üks väga palav suvi. Korduvusperiood on aeg, mille jooksul kindlasti mingi sündmus või nähtus esineb, nt epideemia, maavärin, vulkaanipurse või torm. Seetõttu konkreetset juhtumit ei saa veenvalt kliimamuutusega enamasti seostada, aga muutuvas kliimas selliste olukordade ja rekordite sagedus muutub.

Otsesem seos kliimamuutusega on jää sulamine polaaraladel, meile loeb siis eeskätt Barentsi meri, mis ongi muutunud jäävabaks isegi talvel. See, et jääd ei ole, muudab energiavahetust ookeani ja atmosfääri vahel, muutub soojus- ja kiirgusbilanss – madalrõhkkonnad tulevad kaugemale itta ja on intensiivsemad. Meile tähendab see siis niisket, tormist ja eriti just talvel väga sooja ilma, sest ookeanilt toob madalrõhkkonna lõunaservas olev läänevool soojust ja niiskust juurde.

Sarnane ilmastik – tugev tuul, ohtralt sademeid ja ebatavaliselt kõrge õhutemperatuur – jätkub. Võib olla toob uus nädal natuke talvemärke: lumesadu ja tuisku, kuid õhk on ikkagi praeguse aja kohta soe. Seega ääretult niru suusailm jätkub.