/nginx/o/2020/02/19/12952568t1h0e0a.jpg)
Värske aastanumbri sees Tartu Ülikooli kirjastuse välja antud „Palgitöö käsiraamat” esindab uudset lähenemist palkehitusraamatute maailmas. 120leheküljelises väljaandes räägitakse lihtsalt ja kaasahaaravalt käsitöönduslikust palkehitustööst endast, töökorraldusest, ergonoomiast ja töö vaimsetest aspektidest.
„Käsitöönduslik palkehitus elas 20. sajandil üle mitu katkestust, traditsioon oli kadumise äärel, aga nüüdseks on uus meistrite põlvkond peale kasvanud ja käsitööna valminud palkehitistel turg täiesti olemas. Uusehitisi kerkib päris palju, majanduslikult märkimisväärses koguses muidugi ekspordiks. Ehitusvaldkonna suure reguleerituse ja tööstusliku tootmise rahalise odavuse tõttu ehitatakse Eestis käsitööna rohkem saunu, suvilaid ja kõrvalhooneid, aga asi seegi. Üha enam kombineeritakse ristpalktehnikat teiste võimalustega – vahvärgiga, tööstuslike elementidega jne,” selgitas raamatu üks autor, Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia dotsent Priit-Kalev Parts.
Tema sõnul sai raamat kirjutatud eelkõige rakenduskõrgkoolide ja kutsekoolide õppematerjalina, aga arvestati ka tõsiste harrastajate, kutseõpetajate, töödejuhatajate ja teiste ehitusala vastutavate töötajate vajadusi, kes käsitööndusliku palkehituse või puithoonete renoveerimisega kokku puutuvad.
„Enamik sel alal tegutsejaid on suuremal või vähemal määral iseõppijad, mistõttu jääb professionaalidelegi sel alal palju nähtamatuks. Näiteks ergonoomia, tööde korraldamine, töövahendite hankimine ja korrashoid – asjad, mille abil saab eriliste investeeringuteta töö märksa nauditavamaks ja tulemuslikumaks muuta. Need teemad on seni ilmunud palkehituskirjanduses nõrgalt kaetud,” sõnas Parts.
/nginx/o/2020/02/19/12952567t1h6621.jpg)
Konkreetset põhjust, miks käsitöönduslik palgitöö inimestele jätkuvalt huvi pakub, Parts välja tuua ei osanud. „Huvi peab olema. Minu hinnangul motiveerib tegijaid soov, et oma keskkonnas saadakse hakkama ka iseseisvalt, ilma tööstuskaupadeta. Tegelikult on meie ehitatud keskkond massiivselt täis palkehituspärandit, see on tohutu majanduslik kapital, mis vajaks parandamist ja täiendamist veel paljude põlvkondade jooksul isegi siis, kui ühtki uut palkhoonet enam ei kerkiks. Nii on see Eestis, Põhja-Euroopas, Venemaal, Põhja-Ameerikas, tegelikult kõikjal, kus on okaspuid. Tööd jagub seega nii vanade hoonete renoveerimisel kui ka uute ehitamisel. Majanduslikult on see igati mõttekas valdkond,” kõneles Parts.
Tööstuslikust tootmisest väljaandes juttu pole, käsitööna valminud palkmajade eeliseid tööstuslike ees ei rõhutata. „See on teistsugune ja teiste eesmärkidega tegevus. Ma ei üldista, aga minu endised üliõpilased on püstitanud palju tööstuslikke palkmaju, millest osa kvaliteet on nõudnud käsipuusepa tõsist sekkumist.”
Käsiraamatut on huvitav lugeda sellelgi, kel palkehitusega kogemus puudub. Kompaktselt ja lihtsalt on kirjeldatud tööprotsessi ladusaks ja tulemuslikuks kujunemise eeldused, mida saab üle kanda teistessegi (ehitus)töö valdkondadesse. Kasvõi eneseharimise mõttes on hea saada ettekujutus, milliseid palgitööks sobilikke tööriistu kasutati ja kasutatakse. Autorid suhtuvad lugupidavalt nii esivanemate välja töötatud traditsioonilistesse töövahenditesse, nagu künakirves või liimeister, kui ka tänapäevasesse mootorsaagi või ketaslõikurisse. Vähemalt teooria tasandil saab selgeks, milleks mida ohutult ja efektiivselt kasutada.
„Palgitööriistade täiskomplekti hankimine on keerukas ja aeganõudev, sest spetsialiseerunud tootjaid ja kauplusi on vähe. Alustada saab aga üsna väikese investeeringuga ja seejärel samm-sammult varustust täiendada. Raamat aitab kooliraha kokku hoida,” kommenteeris Parts.
Raamatu teine autor on paljude ekstravagantsete palkehitusprojektide ja sisukate artiklitega tuntust kogunud soomlasest palkehitaja ja palkehitusõpetaja Esa Aaltonen. Detailirikaste illustratsioonide autor on pikalt ise ehituspuusepana tegutsenud kunstnik Juha Sven Korhonen.