Nädala mõte: lapsed metsa

Vahest võiks RMK lisaks matkaradadele kutsuda koolilapsi erinevaid metsatöid vaatama ja selgitada sedagi, miks on vaja raiuda ja vahel koguni lageraiuda. FOTO: Marko Saarm Foto: Marko Saarm

Hommikul ärgates tõstame jala puidust põrandale, võtame kohvitassi ja istume puutoolile puidust laua taha, haarame puidust valmistatud ajalehe. Siis viskame paar halgu kaminasse, kõige trendikamad seovad kaela puidust kikilipsu, haaravad poes paberkoti... ja ikka vihkame saemehi.

Olen isegi nii tundnud. Minu esivanemate talu asus paksu metsa sees ja teadsin pisikesest peale, et mets aitab inimesel elus püsida täpselt samamoodi kui põldki. Olen mõistvalt suhtunud metsa majandamisse, ka lageraiesse. Usaldades metsaomanikku, et tema teab metsast võrreldamatult rohkem kui mina.

Kuni hetkeni, mil kaks talve tagasi kodukontoris järjekordset artiklit arvutisse toksides märkasin, et aknast kümmekond meetrit eemal metsas neoonvärvides jopedes mehed puudele linte ümber seovad. Pulss tõusis. Kohe helistas ka naaber, et metsa serva on harvester toodud ja läheb lageraieks. Kaine mõistus kadus hetkega.

Sekunditega olid saapad jalga torgatud ja jope õlgadel ning tormasin üle majataguse kraavi metsa. Ilmselt olingi tüüpiline „käed laiali harvesteri ette jooksev ja karjuv külaelanik”.

Jah, teadsin juba maja ehitades, et kõrval asub eramets ja ühel hetkel võib omanik selle maha võtta ning mina ei saa sinna midagi parata. Olin mõlgutanud mõtteid oma krundi piirile kõrge heki istutamisest, et siis kännuvälja ei peaks vaatama. Kui aga hetk käes, lõid lained üle pea. Tundus ilmvõimatu loobuda metsast, millega harjunud olin. Eestlastel on justkui geenidesse kirjutatud, et mets on kõigi oma. Isegi kui sel on eraisikust omanik, kuulub mets ikka kõigile.

Mul õnnestus end naabriga rahulikuks sundida ja objektijuhi kogemus ütles, et kohalikega vaidlemine võib töö kulgu ebamõistlikult venitada ehk firma kaotab raha. Nii leppisimegi kokku, et lageraieala külapoolsesse külge jääb alles puuderiba. Metsa küll enam pole, aga vähemalt vaatepilt koduõuelt jäi samaks.

Miks me nii tuliselt metsa üle kakleme? Mulle tundub, et enamik lihtsalt tea, milline on metsa loomulik kasvuring. Oleme loodusest võõrdunud. Vaatasin oma põhikooliealiste laste loodusainete õpikuid ja nende järgi õppides küll loodust mõistma ei hakka. Ja toimivaid juuri meie inimestel maal enam pole – isegi enamikul neist, kes maal elavad.

Vahest võiks RMK lisaks matkaradadele kutsuda koolilapsi erinevaid metsatöid vaatama ja selgitada sedagi, miks on vaja raiuda ja vahel koguni lageraiuda. Võib-olla aitaks see mõista, kuidas õpikud ja pingid-toolid klassiruumi jõuavad ning miks või kas metsa kaitsmine ja majandamine välistavad üksteist.