Kurva kodu tuulte keerises

Lena Barbara Luhse (Leena), Andres Roosileht (Jaak) ja Oskar Punga (Jaan). Foto: Gabriela Liivamägi

Kus lepp kasvab, seal on hea põllumaa. Seda vanaisade elu- ja töötarkust teab «Tuulte pöörise» Jaan. Lavakunstikooli 29. lendu kevadel lõpetavate lavastajatudengite kaks eesti klassika tõlgendust on kinnitanud mu lootust ja tugevdanud usku, et psühholoogilise teatri põllumaad ei jäeta hoolimatult sööti, et noorte ametioskused ei kidune. Sest see on see mullapinnas, millele saab hiljem külvata mistahes vilju, olgu või ruutpesitsi!

Elise Metsanurga lavastatud Oskar Lutsu «Laul õnnest» Vanemuises ja Mihkel Kohava «Tuulte pöörises» NUKU teatris on milleski sarnased, ent ka erinevad. Kui Lutsu näidendi tekst kirjutati huvitavalt ja põhjendatult ümber, siis August Kitzbergi stiil ja sõnakasutus püsib valdavalt originaalitruu, mida on kena kuulata.

Sõnu on siin-seal ju nüüdisaegsemaks kohendatud, näiteks usutleb Leena Jaani: miks sa tegelikult meile sulaseks hakkasid (Kitzbergil: «miks sa õige...»; kuulmismälus Mikiveri lavastusest: «miks sa õieti...») ja Leena lisab: «ma ei saa pihta» (Kitzbergil: «ei saa otsa peale»). Just Mikk Mikiveri 1979. aasta lavastus on see, mis praegust vaadates mälus intensiivselt kaasa kumisema hakkab.

Võrreldav on kahes 29. lennu lavastuses stsenograafia määrav osa kujundisüsteemis. Kaspar Jancise «Laul õnnest» lavaruum Tartu Sadamateatris on ülitäpne oma lakonismis; Rosita Raua NUKU teatri väikse saali lava küll ülekuhjatum, kuid soosaare õhustikku loov. Tööriistade rägastik tagalaval, kus hangud äratavad kujutluspildi mässavatest talupoegadest, muundub finaali punavalguses ähvardavaks põrgukaadervärgiks.