Jaan Krossi põrgu ja purgatoorium

«Suur Siberimaa». Tambet Tuisk Jaan Krossi rollis. Foto: Gabriela Liivamägi

Kummassegi, ei põrgusse ega purgatooriumi sattunud kahekümnendate eluaastate teises pooles Jaan Kross omatahtsi. Põrguna – ja selline on enamasti iga söekaevandus – on loomulikult võetav Inta sunnitöölaager Komi ANSVs, kuhu Kross talle inkrimineeritud ideoloogilise kuritöö karistuseks 1946. aastal saadeti.

Järgnevat tähtajatut ja seega eluaegse jäämisvõimalusega väljasaatmist Abani linnakesse Siberis Krasnojarski krais, kus Kross murrab tööd tellisetehases, võib aga võtta purgatooriumina, mida Jaan Undusk otsekui Dante oma «Jumalikus komöödias» teise Jaani (Tambet Tuisk) hinge- ja mõtteilma imbudes uurib ja kujutab.

Eeskätt lugemisdraamana (Looming 2/2020) võetavas näidendis kulub Jaani eneseteadvuse ärkamisele esimene vaatus. Tambet Tuisk on esitanud toona veel heitliku loomu, kuid tarmuka noormehe eneseotsingut veenvalt. Lavastaja Hendrik Toompere tunnistab näidendi literatuursust, mille sisse andvat siiski ehitada konflikte. See olevat olnud Toomperele siiani üks kõige töömahukamaid perioode tema lavastajaelus, et tekst ka laval «oleks särav, nähtav, mõistetav...» (Maaleht, 13.02.2020).

Mõistetavuse huvides loetagu tingimata Unduski käsitlust «Jaan Krossi nurjunud katsed saada nõukogude kirjanikuks. Asumisaastad 1951–1954» ja ning sellega liituvat Jaan Krossi kirjavahetust Alma Vaarmani ja Huko Lumetiga aastail 1951–1954 (mõlemad ilmunud ajakirjas Tuna 2/2017).

Viide asumisaastatel Krossis küpsevale kirjanikule – ja selles mõttes oli Siber Krossile omamoodi selguse toonud «sisemiseks läbikatsumuseks» – leidub Unduski käsitluse lõpus, mis kordub ka näidendis Jaani monoloogis. Kuna tegemist on peategelase seisukohast kontrapunktiga, ühte kooskõlalisse äratundmisse koonduvate otsustuste (muusikas: meloodiakatkete) jadaga, siis olgu siinkohal ka tsiteeritud Unduski artikli lõpulehekülge.