Vaaderpassiga mees ilusalt õudsete fotode keskel

Ebainimlikult koheldud sisserändajad Ameerikas. Mõneaastane Yanela Sanchez nutab ohjeldamatult, sest tajub, et tema ema on ohus. Foto: John Moore/Getty Images

Eelmisel nädalal jalutas üks kahemeetrise vaaderpassiga mees, kohver näpu otsas, Balti jaama ootesaalis maailma parimate pressifotode näitusel. Nii nagu teisedki külastajad, peatus ta pikalt piltide ees, uuris neid õige lähedalt ja tähelepanelikult.

Mõnikord kaotab aeg oma tähtsuse, muutub õige aeglaseks – näiteks siis, kui oodata rongi. Kui aega on nii vähe, et ei jõua enam kuhugi minna, aga lihtsalt seista on ka igav. Nõnda ongi aega, et põhjalikult uurida pilte võõrastest inimestest ja kaugetest maadest. Ma ei tea, mida ta seal nägi. Või kas seal oli tema jaoks midagi, millest hiljem rääkida, aga ma usun, et nägi, sest head fotot mõistab igaüks.

Maailma parimate pressifotode näituse arvustuses pole mõtet kirjutada valgusest, varjust või kompositsioonist. Pildid on täiuslikud. Minu maitse jaoks liiga tihti ülemäära kirjud, võimendatult kontrastsete värvidega, sest digitaalne järeltöötlus lubab muuta pilte tundmatuseni.

Ma mõistan dramaatilisi värve, sest pääsuks läbi tiheda sõela peab foto olema kirju kui pühademuna. Mis veel tähtsam: rahvusvahelisel võistlusel läbilöömiseks tuleb žüriile pakkuda ilu, õudust ja meeleheidet. Euroopast seda naljalt ei leia, küll aga Aasiast ja Aafrikast või Ameerikas Mehhiko piirilt.