Juhtkiri: igav ja turvaline Balti riik

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Aastaid tagasi avaldas toonane riigipea Toomas Hendrik Ilves arvamust, et Eestist võiks saada igav ja turvaline Põhjamaa riik. Põhjust selleks oli toona küll ja veel. Igavus on kahtlemata suhteline mõiste ning need teemad, mis meid toona ja praegu elevile ajavad ja kirgi kütavad, võivad suurema mätta otsast tühiste ja tõepoolest igavatena paista. Aga turvalisus oli toona teemaks küll. Oluliselt tähtsamaks kui tänapäeval.

Turvaliseks on Eesti aastatega saanud kahtlemata. Ja väga palju. Nii mõnelgi puhul võib öelda, et Eestist on muutunud turvalisemaks kui mõni Põhjamaa riik ise. Ise ei pruugi me sellest aru saada. Eestis elavad välismaalased tajuvad seda kohalikest märgatavalt paremini. Et algkoolis käivad jütsid ja tirtsud ise bussiga koju sõidavad, et tänavatel pole agressiivseid kampasid ja veel palju muud, võib suurest linnast välismaalase panna imestama, kuid kohalik ei vaevu selle enesestmõistetava asja peale kulmugi kergitama.

Võimalus tänaval võhivõõra käest peksa saada on olemas ka tänapäeva Eestis, peamiselt mõne suurema linna piirkonnas, kus meelelahutuskohti palju, ning enamasti neil õhtutel, kui inimesed väljas pidutsemas. Sellest riskist hoolimata on tänavad 20–30 aasta tagusega võrreldes muutunud turvaliseks.

Põhjuseid, miks Eesti ühiskond on muutunud turvalisemaks, on mõistagi palju. Oluline osa on siin politseil, demograafilistel muutustel ning samuti rahvastiku vananemisel. Noored mehed on alati ja igas ühiskonnas riskirühm.

Me ise ei pruugi aru saada sellest, kui turvaliseks on meie elu muutunud. Meile on see normaalsus. See aga ei tähenda, et võiksime käed rüppe lasta ja jalad seinale visata.

Tänases Postimehes kirjutab Sisekaitseakadeemia teadur Helina Maasing sellest, kuidas keskkond ja arhitektuur aitavad kaasa turvalise keskkonna kujunemisele. Meid ümbritsevat keskkonda ja linnaruumi puudutav on valdkond, mis seni kuritegevuse ennetamisel liiga vähe tähelepanu saanud. Maasing toob välja, et teadliku linnakujundusega on võimalik kuritegevust vähendada. See on teema, mida kiiresti areneva ja kasvava linna planeerimisel tuleb täie tõsidusega arvesse võtta.

Tihti unustatakse ära, et need probleemid, millega getostumise ja sellega sageli seotud sisserände tõttu seisavad silmitsi mitmed Euroopa riigid, on Eestil paljuski läbi elatud. Tallinna kunagised asumid ja piirkonnad, kuhu aastakümnete eest oli hämaral ajal mõistlik oma nina mitte pista, on tänapäevaks tundmatuseni muutunud. Neist on saanud kõrgete ruutmeetrihindadega keskklassi elupaigad. Mõistagi on tegemist turvaliste kantidega, kus valitsev suurim oht on see, et söögikohas pakutava vegeburgeri kotlet pole piisavalt küps.

See aga ei tähenda, et need teemad ei võiks uuesti päevakorda tõusta. See võib juhtuda varem, kui arvata oskame. Tallinna elanikkond kasvab kiiresti ning on täiesti võimalik, et linna kasvades võib mõni piirkond või asum getostuda. Koos kõigi probleemidega, mis sarnaseid tänapäevaseid Vaeste-Patuste betoonalevikke kimbutavad. Selleks tuleb valmis olla ning ennetusega tegeleda juba praegu.