Pärast järgmise viie aasta riiklike teadusgrantide väljakuulutamist Eesti Teadusagentuuri (ETAg) poolt on juba mõnda aega arutletud teaduse rahastamise üle, eriti silmas pidades humanitaarteaduste alarahastusest tekkivaid probleeme. Olen seda meelt, et rääkida tuleb veel ja veel, sest olukord pole kiita.
Esmalt vajab ehk ikkagi ülekordamist, millest me üldse räägime. «Humanitaarteadused ja kunstid»(HK) on rahvusvahelise teaduste klassifikatsiooni nimetus, mis hõlmab ajaloo, antropoloogia, etnoloogia, arheoloogia, filosoofia, keelte ja kirjanduse, religiooni, kunstide (kujutav kunst, arhitektuur, disain, muusika, teater, tants, film) uurimisvaldkondi. Tänapäeval saab seda laia spektrit põhimõtteliselt määratleda ka interdistsiplinaarsena, sest uurimisse on enamasti kaasatud ka sotsiaal-, poliitika-, majandus- ja õigusteaduste teadmisi. Humanitaaria ja kunstid on ühiskonnaga kokku sõlmitud ning nad peegeldavad, tõlgendavad ja mõjutavad selles toimuvat, seetõttu oleks raske neid tervikut silmas pidamata mõtestada. Kui humanitaarteadused vahendavad end tekstide kaudu, siis kunstid neile omaste visuaalsete, audiaalsete ja etenduslike vahendite kaudu. Tänu oma kohale kaasaegses maailmas, mis on pika kultuuriprotsessi osa ja tulemus, on HK-l kanda nii ühiskondliku peegli kui ka tõlgi rollid nende sõnade kõige laiemas mõttes.
/nginx/o/2019/02/05/11766255t1h6f6c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/02/17/12948782t1hd92c.jpg)