Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust

Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Svetlana Aleksijevitši raamatud on pühendatud üksikinimeste lugude dokumenteerimisele ja nende mõistmisele. Tallinnas käis valgevene kirjanik seoses tema raamatu põhjal valminud lavastusega «Pruugitud aeg. Punainimese lõpp». Foto: Tairo Lutter

Seoses Vaba Lava teatrikeskuses etenduva lavastusega «Pruugitud aeg. Punainimese lõpp» käis Eestis Valgevenest pärit kirjanik Svetlana Aleksijevitš, kelle raamatu põhjal on Nikita Kobelevi lavastus valminud. Ent Aleksijevitš on tähelepanuväärne hoopis selle poolest, et 2015. aastal pälvis ta oma mitmehäälse loomingu eest Nobeli kirjanduspreemia. Tema loomingut tunnustati selle eest, et see on mälestusmärk nii meie aja kannatustele kui ka julgusele.

Teie kirjanikusaatus ei sisalda mitte ainult auhinnatseremooniate rida, vaid ka kohtuprotsessi, päris tõelist kohut raamatu «Tsinkpoisid» pärast, mille puhul süüdistati teid sõdurite laimamises, kes panid Afganistanis toime kangelastegusid.

Kohtus olid hukkunud sõdurite emad. Oli üks liigutav lugu: raamatu kirjutamise ajal olin kohtunud naisega, kellel oli hukkunud ainuke poeg.

Tillukeses üheksaruutmeetrises toas seisis sark ja itkev ema ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas tema kahemeetrine poeg on tavalisse kirstu ära mahtunud (täiesti võimalik, et seal ei olnudki tervet keha, vaid ainult üksikud kehaosad).

Ta rääkis mulle oma loo: «Tahtsin sünnitada mehe, keda armastada kogu elu ja kes armastaks mind kogu elu!» Ja hüüdis siis valju häälega minu poole: «Pane kirja kogu tõde, kirjuta, et ta oli tisler ning et nemad, selle asemel et õpetada teda

tulistama, saatsid ta hoopis ülemate suvilatesse ehitama ja remontima, ja siis saatsid ilma igasuguse väljaõppeta rindele, kus ta juba esimestel nädalatel hukka sai!»

Teda ei olnudki tegelikult õigust sõjaväkke võtta, ta oli perekonna ainus toitja, aga mine tea, keegi andis ehk pistist, päästis oma poja ja teine saadeti lahingusse. Ja nüüd oli ta siis kohtus!

Ta ütles: «Minu poeg oli kangelane, aga sina tegid temast mõrtsuka!» Aastaid hiljem kohtasin teda Minskis tänaval, ta astus minu juurde ja ütles: «Palun andesta mulle!»

Kohtus oli veel üks vapustav stseen. Üks vaimulik sõnas: «Emad seal Afganistanis, teised emad ka nutavad!» ja temalt hakati risti kaelast kiskuma… Ütlesin kõigile emadele: aga te ju ise rääkisite mulle kõigest, ma ei ole siin midagi välja mõelnud. Nemad vastu: jah, ise rääkisime, aga kirja tuleb panna nii, nagu on ette nähtud!