EKI keelekool: hõissa, vastlad!

Mari Kendla Foto: Liis Treimann

25. veebruaril tähistatakse vastlapäeva. Aga mis päevaga tegu on?

Vastlapäev on lihavõtte-eelse paastuaja eelpäev, mida pühitsetakse suurema pidulikkusega katoliiklikes maades. Nimetuse vastlapäev oleme laenanud alamsaksa keelest vastel-, liitsõnas vastelavent ’vastla- või paastuõhtu’ („Eesti etümoloogiasõnaraamat“, 2012). Rahvasuus tuntakse vastlapäeva ka lihaheite, liu-, liugu- ja pudrupäeva nime all. Lihaheite nimetust on seletatud liha lõppemise, kõrvalejätmisega: lihaeite pää, siss ei süvvä ämp liha (Halliste). Tangupuder rituaalse toiduna on kuulunud alati pühade toidulauale.

Kõige iseloomulikum eestlaste vastlakommete juures on liulaskmine, millega taotleti head linaõnne: vastlapää käidi linalingu laskmas, siis linad kasvast ästi pitkaks (Emmaste). Liugu lasti nii regede-kelkude kuni näiteks tagurpidi keeratud pingi, kuuseoksaga või tuldi mäest alla istmiku peal. Üheks vastlapäeva eripäraks on olnud ka jääkarusselli ehitamine: vastlapäeval olid jää peel karussellid (Jämaja). Vastlaliugu käidi laskmas olenemata east: liupääval lasevad vanad inimesed koa liugu (Järva-Madise). Liulaskmise juurde kuulusid ka vastavad laulud: linaliugu, pikka kiudu, takud takka lükkäjäle, tutrad tuas istujale (Tõstamaa). Mõneti erinev on vanausuliste vastlakombestik, nemad pidasid nädal kestvat maslenitsa’t (vene maslenitsa ’vastla- ehk võinädal, vastlad’). Liulaskmise asemel sõideti hobustega mööda küla: maaselitsa aigu sõidõti hõbõstõga ringi, hobõsil oll kaalkelläh kaalah (Setu).

Vastlapäeval esines veel mitmeid traditsioone. Vastlaliu analoogial tuli kammida ja lõigata juukseid, et need kasvaksid pikad ja tihedad: vastlapääval leigati juuksid, siis pidid ästi kasuma (Mustjala); vastlapäe pidid kõik juusi lõikama ja piad sugema (Tõstamaa).

Üheks oluliseks vastlapäeva kombeks oli seajala söömine, keedeti ka oasuppi, mis tänapäeval on asendunud rohkem hernesupiga: vanast keideti liugupäiväl sia jalgu, uasuppi ka (Lüganuse); vastlapäe kiedetässe uasuppi ning siasõrgu (Kihnu). Kondid aga koguti hoolega kokku ja anti sigadele kas kohe või siis, kui nad kevadel välja aeti. Sellega taotleti head sigade kasvu, kuid ka seda, et nad suvel karjas koos püsiksid: sea jala kondid viidi põllale, siis sead seisid sui põllal (Pöide). Küllalt tuntud oli ka seajala kondist vurri tegemine: liugupäiväl sai siakontidest vurrid teha (Lüganuse). Tänapäeval seostub vastlapäev ehk kõige enam vahukooreste kuklitega, algselt söödi vastlakuklitena lihtsalt saiakesi kuuma piima sees.

Vastlaid tähistatakse mitmel pool Euroopas ja ka meie kombed kattuvad palju soomlaste ja rootslaste omadega.