/nginx/o/2020/02/15/12943587t1ha4d4.jpg)
Suure Paugu kosmoloogia on toonud meie kaks fundamentaalset reaalsuse mudelit kokkupõrkekursile. Antiik-Kreekast pärit igavikulise paradigma järgi ei muutu universumis õigupoolest midagi. Sellele vastanduva juudikristliku evolutsiooniidee järgi on aga kõik pidevas voolamises, kirjutab raamatus «Looduse taassünd» inglise bioloog Rupert Sheldrake: «Veel hiljuti suudeti neid teooriaid teineteisest turvaliselt lahus hoida. Evolutsioon käis maa peal, taevas kehastas aga igavikku.»
Küsimus asjade paigalolekust ja igikestvast muutumisest on hingestanud lääne filosoofia ajalugu alates selle sünnist. Umbes 500 aastat enne Kristust elanud kreeka filosoof Herakleitos võttis universumit valitseva ratsionaalse printsiibi tähistamiseks kasutusele logose mõiste. Esialgses tähenduses sõna, kõne või mõtet esindanud logos kujutas endast Herakleitose filosoofias kordaloovat jumalikku intellekti. Kõik asjad on pidevas muutuses, ent kogu seda lakkamatut voolamist ühendab ja korraldab universaalne logos, mis väljendab ennast muuhulgas ka inimese mõtlemisvõimes. Inimesest teeb aruka olendi seesama jumaliku intellekti killuke – logos.
/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)