Mu kolleegi Rein Teesalu abikaasa ütles kunagi, et jah, ta on Reinuga võrdsel vaimsel tasemel, aga võib oma võimeid kasutada tund või kaks; kui on vaja kasutada neli või viis tundi, siis ta enam Reinuga võrdselt välja ei mängi.
Ja veel üks asi: pingutus jätab jälje. Umbes 15 aastat tagasi hakati Ameerikas üles kutsuma, et naised, tulge südamekirurgiks. Olin ka ühel sellisel koosolekul, kus üks naissoost südamekirurg, vabandust, ei oleks tohtinud selle üleskutsega pukki minna. Sest ta oli nii... kuidas öelda... ta kindlasti nägi palju vanem välja, kui ta oli. Minu arvates oli see kontrapropaganda.
Veel üks põhjus, miks mehed olla kuuldavasti haiglas rasketes ametites paremad: naised võtavad patsiendi surma liiga südamesse, aga mehed suudavad töölt lahkudes ukse külmema tundega enda järel kinni panna. On see nii?
See on väga õige. Kuigi ka mõned mehed põevad patsiendi surma veel paar nädalat, ei ole tükk aega töövõimelised. Olen seda näinud kolleegide seas. Ka mul on ette tulnud, et patsient sureb. Paljud juhtumid, kus olen jäänud kaotajaks, on siiamaani meeles.
Kirurg jääb tavaliselt kaotajaks siis, kui teeb viimase katse raskes olukorras, et äkki õnnestub veel päästa. Siis ei lähe kaotus nii väga hinge. Minu lemmikud olid just erakorralised lõikused, mis olid sageli sellised, kus kaotada polnud enam midagi. Enamikul juhtudel võitlesime selle eest, et infarkt ei läheks liiga suureks või jõuaksime õigel ajal ette, et infarkti üldse ei tuleks. Meenub, et koronaarkirurgia algpäevil olin ükskord 23 tundi operatsioonilaua ääres, kuid jäin ikkagi kaotajaks. Selle lõikuse detailid on veel praegugi hästi meeles.
Arvan, et kõige parem on sel juhul, kui oled kaotanud, opereerida kohe järgmisel või ülejärgmisel päeval mõnda lihtsamat haigusjuhtu, millega läheb kergelt – siis unustad eelmise patsiendi surma ära.