On eelmise aastasaja kuuekümnendate algus. Väike tüdruk oskab juba lugeda, aga kodus pole piisavalt pildiraamatuid. Ühel päeval toob viis aastat vanem naabritüdruk Ene, kelle haridus ei luba tal enam mudilaste ajakirju sirvida, mitu aastakäiku Tähekesi laenuks. Ühtäkki avaneb üks ilusam, põnevam ja laiem maailm kui see, mis kodutanumal.
Tähekese peale võib iga ilmaga kindel olla!
Selle maailma lävel võttis lugejal käest kinni kaanepildil kujutatud Täheke. (Muuseas, teda on joonistanud Vive Tolli, Asta Vender, Maret Kernumees, Ene Pikk jt.) Ajal, mil pisipiigad ei osanud veel unistada roosast tüllseelikust, haldjatiibadest ja tiaarast, olid ajakirja kaanetüdruku Muhu rahvariided kauniduse tipp.
Need lood, need pildid on mällu sööbinud ja toovad taaskohtumisel kaasa heldimuse. Kummatigi selge ideoloogilise suunitlusega palad, mille lasteni viimiseks uus ajakiri kõrgemalt poolt heaks kiideti, ei meenu üldse. Nüüd üle lugedes hakkab veidi õudne, aga on hullult naljakas ka. Sest need ajad on möödas ja Täheke on jäänud.
Kellel tekkis esimesena mõte, et ajakirja Pioneer kõrval võiks olla ka mudilastele suunatud kirjandusajakiri, kes toda enam mäletab. Aga 1960. aastal see Tähekese nime all esimest korda lugejate ette tuli. Tuleb tänaseni ja on meie vanim järjepidevalt ilmuv lasteajakiri.
Tollal oli põhjendus uue ajakirja loomiseks varnast võtta: pioneeridel on, kuid ka oktoobrilapsed vajaksid „suunanäitajat“, liiatigi ilmuvad säherdused juba vennasvabariikides Lätis ja Leedus nimede Tihane ja Rähn all. Kuidas juhtus, et meie ajakirja ei kiskunud nimevalikul metsa poole? Küllap on põhjuseks sõna täht/täheke mitmetähenduslikkuses.
Esimese numbri juhtkiri näeb kurja vaeva, et tõrjuda ilmseid seoseid kirjatähtede ja taevatähtedega, ning kinnitab, et tegu on ikka oktoobrilapse märgiga, mille eeskuju särab Moskvas Kremlis. No ja kes ei tea, siis see on koht, kus pärast Leninit „töötavad teised seltsimehed, kes annavad nõu, kuidas hästi ja rõõmsalt elada“.