Liivamandala ärapühkimine

Namgjal Lhamo Taklha, "Tiibeti naised". Foto: Raamat

Läinud aastal Kõikehõlmava Heaolu kirjastusest väljunud, Namgjal Lhamo Taklha suure visadusega kokku kogutud ja koostatud „Tiibeti naised“ on ühtepidi sõltuvust tekitav hasartlugemine, samas aga meie planeedil inimkonna poolt regulaarselt toime pandavaid massisigadusi taasteadvustav kurbteos.

Kaugemate ligimesriikide hädade suhtes ükskõiksete mugavusühiskondade rüppe püüdleva rahva liikmetena peaksime seda raamatut kindlasti lugema, et teiste jätkuvate kannatuste suhtes ärkvel püsida. Tiibet on okupeeritud, järjest lootusetumate vabanemisvõimalustega, ning meie imeline pääsemine Hiina vennasdraakoni koopast ei tohiks meid rahvana uinutada, isegi kui Hiina ime kiidulaul lämmatab tiibetlaste sümpaatsed-rahumeelsed palved neid toetada ja mitte unustada.

„Tiibeti naised“ on kui kadunud maailma elustumine, ning jätkuvalt genotsiidikirve all kannatava rahva kunagise vabadusaja kunglalik tagaõhkamine. Need lood on võinud sündida tänu asjaolule, et rääkijad on kõik saanud dalai-laama jälgedes ja eeskujul Tiibetist põgeneda. Lugematu hulk sõsarlugusid jääb igavesti teadmata, nagu väga paljude võimalike jutustajate hauakohad või olemasolugi. Nii läbibki kõiki lugusid üks ja sama traagiline murdepunkt: ühel või teisel viisil jõuab nimikangelasteni teadmine, et ainus võimalus jätkata inimesena, või sageli ka üleüldse ellu jääda, on põgeneda vabasse maailma. Sest Tiibet ei ole enam vaba.

Laamad, rinpotšed ja õpetusliinide hoidjad on ju üldjuhul mehed. Kaugelt vaadates jääbki mulje, et budismiasja ajavad seal kandis mehed. Raamat annab aga harjumuspäratu ühiskondliku lähivaate, kust nähtub, et Tiibeti naiste huvi vaimsete praktikate ja dharma tee vastu on vähemalt sama innukas kui meestel. Nüüd lõpuks räägitakse ka naiste sisemisest tungist virgumise järele, mille nimel tiibetlannad on endi jutustuste põhjal valmis paljuks. Retriitide, laamadelt õnnistuste saamise, annetuste tegemise – jah, kasvõi lihtsate võilampidena kloostripidustustel osalemise või tööst vabade palveaegade nimel kasutatakse ära igat tekkinud vaakumit ning vajadusel luuakse selliseid olukordi ka jõuga ise.