Vahelugemised ja alltekst Jaan Krossi proosaloomingus

Jaan Kross 1990. aastal Helsingis. Foto: Kalju Suur

Jaan Krossi ajaloolistes romaanides ja novellides astuvad ette nii teo- kui vaimuinimesed eelmistest sajanditest. Peatugem siinkohal tegelastel ammumöödunud aegadest, 16. sajandist 20. sajandi esimese kümnendini.

Mõnedel (Johan Köler, professor Friedrich Martens, kindral Michelson) on eesti päritolu – või põnev on hüpoteesida, et see nii on (Balthasar Russow). Teised, nagu Otto Wilhelm Masing, on vere või kultuuri poolest „segatõugu“, oma elutöös nii sügavas sümbioosis saksakeelse ja eestikeelse kultuuriga, et nende juurte ja keelte lahtiharutamine oleks mitte ainult võimatu, vaid ka mõttetu.

Kolmandad, nagu „Keisri hullu“ peakangelane Timotheus von Bock, on saksa aadlisoost, olgugi nähtuna läbi erakorralise, haridust saanud talupoja Jakob Mättiku silmade. Lisaks mitmetahulistele identiteediprobleemidele seadis Kross endale romaanikirjanikuna veel ühe keerulise ülesande: kuidas kujutada elava ning põnevana „kirjatsurasid“ igast seisusest: kuidas teha vaimuinimesest veenvat, köitvat peategelast?

Sellele küsimusele vastamiseks on kasulik pöörduda ajalooliste romaanide „kirjutamisstseenide“ juurde, milles peategelast või jutustajat kujutatakse füüsiliselt kirjutavana. Sellistes stseenides kehtestab tegelane oma kirjaos(k)avust, samas muutub vähemalt osaliselt teadlikuks, et antud olukorras kannab kirjutamine kaasas riisikot.

Romaanis „Kolme katku vahel“ on esimeseks kirjutamis­stseeniks (I osa 3. peatükis) Balthasari ülesanne kirjutada kiri Saksamaale Warburgi linna, kust on oht tulemas sisserändavate kraamerite poolt, kes loovad Tallinna kaupmeestele ebasoodsat konkurentsi. Tallinna kaupmees Kimmelpenning, kes on juba pooleldi lubanud finantseerida Balthasari edasisi õpinguid Saksamaal, soovib saata võimalikele sisserändajatele sõnumi mitte Tallinna tulla.

Ta ei tee seda mitte enda nimel ega enda allkirjaga, vaid ühe oma sõbra, Schröderi-nimelise kingsepa eest, kes suri enne selleteemalise kirja teele saatmist. Kimmelpenningu järgi oli Schröderi saatmata jäänud kirja sisu „No umbes nii, … et meie linnas on uudist niipalju, et linn plaanitseb teilt Warburgist kraamereid Tallinna kutsuda ja Clodti-Jodocus, kes meil sündikuseks on, tead küll, see Jobsti-nolk, vana Heinrichi pojapoeg, selle, kes seal viljahangeldamisega rikkaks läks, see Jodocus saab siin rae käest iga Warburgi kraameri pealt kakskümmend marka. Aga sina, vend, ole tark ja ära mitte hakka siia tulema ega selle hangeldaja-poja kukrut täitma, sest see on üks väga sant mees ja siin on ka sant linn ja sant maa“ (lk 53).

Kimmelpenningu ülesanne Balthasarile on sisuliselt petukirja kirjutamine poliitilistel motiividel: kirja autor on surnud ja Balthasar peab selle tema eest ja tema nimel sõnastama. Allkirju oli sellel ajastul pea võimatu kontrollida. Petukirjas kujutatakse Tallinna „sandi linna ja sandi maana,“ et heidutada sisserändajaid, ähvardavaid konkurente. Tänapäevasel lugejal oleks tsiteeritud lõiku lugedes varnast võtta Clodti-Jodocusi ja nende hangeldajatest vanaisasid, altkäemaksusüüdistusi, korruptsioonipiiril toimuvat tegevust ja petukirju.