Aleksei Lotman: PAH – ka saastunud õhk võib tappa

Aleksei Lotman. Foto: Madis Sinivee

Täna räägime õhusaastest, peamiselt polütsüklilistest aromaatsetest süsivesinikest, mida erialakirjanduses tähistatakse tihti ingliskeelse lühendiga PAH (polycyclic aromatic hydrocarbons).

Täpsemalt on tänase lehe peamine teema selle pere tuntuim esindaja benso(a)püreen. Veidi teeme juttu õhusaastest laiemalt, aga teiste ainete juurde tuleme millalgi veel tagasi, seda enam, et hiljuti avalikustati õhusaaste vähendamise programmi strateegiline mõjuhindamine.

Orgaaniliste ainete põlemise peamised saadused on veeaur ja süsihappegaas. Neist viimasest räägitakse palju ja õigusega, sest tegu on inimtekkelise kliimamuutuse peamise põhjustajaga. Ent ei maksa unustada, et põlemisel on ka teisi saadusi.

Kui orgaaniline aine sisaldab väävlit ja lämmastikku (nagu seda tihti juhtub), on põlemissaaduste hulgas ka väävli ja lämmastiku oksiide. Viimaseid tekib ka siis, kui põlemistemperatuur on sedavõrd kõrge, et õhulämmastik hakkab oksüdeeruma.

Ent tegelikus elus pole põlemine tavaliselt täielik. Tuntud mitte­täieliku põlemise saadus on süsinikmonoksiid ehk vingugaas. Suletud ruumis võib selle sisaldus vale kütmise korral muutuda eluohtlikuks, välitingimustes eluohtliku kontsentratsiooni saavutamine on ebatõenäoline, küll aga võib vingugaasiga saastunud linnaõhk olla terviserisk.

Ka kurikuulsad dioksiinid, täpsemalt polüklorodibensodioksiinid ja polüklorodibensofuraanid, on tihti mittetäieliku põlemise saadused. Dioksiine tekib vähesel määral ka puidu põlemisel, kuid vähegi arvestatavaks muutub see kogus suurte metsapõlengute korral. Fossiilkütuste põlemisel võib emissioon mõneti suurem olla, kuid õigupoolest suurim dioksiinide tekitaja on prügi mittetäielik põlemine. Seetõttu tohib prügi põletada vaid eriseadmetes.