Marko Kaasik: kas puudega kütmine ohustab tervist?

Suitsev korsten. Foto: Margus Ansu

TÜ füüsika instituudi õhusaaste modelleerimise vanemteadur Marko Kaasik (Erakond Eestimaa Rohelised) annab ülevaate Eesti välisõhu saastatusest.

Eestis on palju elumaju, mida köetakse puudega. See on iidsetest aegadest kuulunud Põhja-Euroopa rahvaste eluviisi juurde ja saanud vaat et identiteedi osaks. Viimastel aastatel on levinud meedias uudised, nagu tahaks Euroopa Liit meile armsa ahikütte ära keelata, sest see saastab õhku. Miks on puidu põletamise küsimus nüüd üles kerkinud ja kuidas seda lahendada?

Tänapäeva mõõtmisaparatuur ja andmetöötlus võimaldab tuvastada õhus aineid, mis kahjustavad tervist juba väga väikeses koguses. Võib tõmmata paralleeli suitsetamise kahjuliku mõju avastamisega. Sadakond aastat tagasi arstid üksnes aimasid, et (liigne) suitsetamine võib tervisele halb olla. 1933. aastal eraldati põlemise tahmast orgaaniline ühend benso(a)-püreen ja tõestati selle kantsero­geenne (vähki tekitav) toime katseloomadel. Teisalt arenesid paljude haiguslugude läbitöötamisel põhinevad uurimismeetodid – nii tehti kindlaks, et suitsetajad haigestuvad kopsuvähki mittesuitsetajatest sagedamini. Huvitaval kombel tegi selle mõju tuvastamise lihtsamaks keskmise eluea pikenemine: vähi tekkimiseks kopsude «tahmamise» tagajärjel kulub enamasti aega ja muul põhjusel noores eas surnutel see tagajärg ei ilmne.

Tänapäeval saame mõõta õhuseirejaamas filtrile kogutud proovist lisandeid, mida on õhus vähem kui nanogramm kuupmeetri kohta ehk umbes üks osa tuhande miljardi osa õhu kohta. Veel läinud sajandi viimasel veerandil olid seiremõõtmiste piiriks tuhatkond korda suuremad kontsentratsioonid – sellesse suurusjärku jäävad vääveldioksiidi, lämmastiku oksiidide ja peenosakeste tasemed välisõhus, millele on tervise kaitseks juba ammu kehtestatud piirnormid. Benso(a)püreeni kontsentratsioon välisõhus on aga enamasti selles suurusjärgus, mis just mõõtmistele kättesaadavaks sai.