Vikerkaar loeb. Käputäis lookesi raamatut otsimas, vigadest rääkimata

Istanbul. Foto: Spectrum Colour Library/Spectrum/Hip/Topfoto

Corrado Augiase raamatul „Istanbul. Ühe pealinna lugusid, paiku ja legende“ on väga ilus kaas. Raamat ise on väike ja veider. Autor alustab „Vajalikus sissejuhatuses“ väitega, et Istanbul sarnaneb Roomaga, olles linn, mis laseb end avastada mitte ainult laiuti, vaid ka sügavuti, ning teatab siis, et ei kavatse olla tavaline reisijuht. Peagi pärast seda viib ta lugeja pikale turistlikule jalutuskäigule mööda Beyoğlu linnaosa peatänavat, leides mõne lause iga järjestikku ette tuleva vaatamisväärsuse kirjeldamiseks.

Hoolimata kinnitusest, et Istanbuli tuleb uurida sügavuti, pakub ta järgmistes peatükkides linna pika ajaloo pealispinnal uisutades välja trobikonna valdavalt sensatsioonimaigulisi ajaloolisi lookesi. Ta paneb pahaks trafaretseid arusaamu Osmanite impeeriumist kui „laisa meelelisuse kantsist“ (lk 75) – ja pajatab siis sensuaalseid lugusid haaremist (unustamata mainida ka seda loiu lihalikkuse epitoomi, Dominique Ingres’i maali „Türgi saun“).

Ta alustab sultanite „salavõimu“ kirjeldamist Jules Dassini 1964. aasta põnevusfilmist, kus plaanitakse röövida Topkapı palee muuseumist teatav kallihinnaline pistoda, ning pühendab seejärel hulga lehekülgi sultanite meelevaldsele ainuvõimule, vennatapjalikele troonipärimismeetoditele ja legendaarsele juhujulmusele.

Tsiteerinud avapeatükis kriitiliselt William Leckyt tema eitava hoiaku pärast Bütsantsi kultuuri suhtes („Impeeriumi ajalugu on üksluine jutustus vaimulike, eunuhhide ja naiste intriigidest, mürgitamistest, konspiratsioonist, pidevast tänamatusest ja vennatapust“, lk 26) ning pannud pahaks Kaisarea Prokopiose üldtuntult skandaalset „Salajast ajalugu“, toob ta Bütsantsi tuhandeaastasest ajaloost lähemat valgustamist väärivatena esile just sellele trafaretile kõige lähemad valitsejannad, enam-vähem lõbumajast troonile jõudnud Theodora ja võimuahne, omaenda poja jõhkralt kõrvaldanud Irene (kes mõlemad, olgu öeldud, olid tugevad ja arukad valitsejad).

Tehes nõnda järjest asju, mida väidab mitte tegevat või koguni halvustab, suudab autor lugejat nii mõnigi kord küll lõbustada, aga valdama jääb lõpuks lihtne hämming: mis asi see nüüd oli, mida ma lugesin – ja miks.

Muidugi, lookesed ise võivad olla üsna huvitavad ja ladusalt esitatud, küsimusi tekitab nende valik ja võimetus samade kaante vahel mingit terviklikku muljet avaldada. Autor tunnistab kohe alguses, et tegemist on tema subjektiivsete muljetega, see on „tema“ Istanbul, nii nagu tal on ka oma Rooma (eesti keeleski ilmunud „Rooma saladused“, tõlkinud L. Uibokand jt, Tänapäev, 2013), oma New York ja oma Pariis. Mõnel lool on varasemate raamatutega ka puutepunkte – nii näiteks on peatükis „Üks pikk juudijutt“ kujutatud Camondode perekond pärit Istanbulist, kuid siirdunud hiljem Pariisi, kus Augias nende looga esimest korda tutvus ja seda siis oma Pariisi-raamatus kajastas.

Otsapidi on Pariisiga seotud ka Istanbulist õieti üsna mööda vaatav peatükk „Armastus Orient Expressis“, kus selle legendaarse luksusrongi juurest minnakse sujuvalt üle Araabia Lawrence’i ja tema sabotaažitegevuse juurde Damaskuse-Medina raudtee kallal – Istanbuliga on sellel veelgi vähem pistmist kui eelnenud Idaekspressi-kirjeldustel. Peatükis „Kaubitsejatest ja sõduritest“ saame muuhulgas aga ülevaate sellest, kuidas Istanbuli ja sultani soosingusse sattusid vennad Donizettid, kellest vanem, Giuseppe, lausa janitšaride lemmikheliloojaks kujunes.

Lisaks lookeste harali kiskuvale, ühisnimetajata valikule sisaldab raamat paraku ka nii keele- kui faktivigu ja kummastavaid väiteid. Ajalooliste nimede tavapärasele kreeka versus ladina kirjapildi probleemile – õige oleks Kaisarea Prokopios, mitte Procopius, väejuht Belisarios, mitte Belisarius, kirikuisa Chrysostomos, mitte Chrysostomus – on puhuti meeleolukat lisa pakkunud originaali itaaliapärane kirjapilt: läbivalt leiame Hadrianuse asemel Adrianuse, ajaloolase Michael Psellose asemel Psello; pisut eksootilisem on Rodi (lk 94, pro Rhodos) ja lausa lõbusaks läheb leheküljel 199, kus nimetatakse „roomlaste teenistuses olnud juuti Giuseppe Flaviot“ – ehk siis tuntud Rooma ajaloolast Josephus Flaviust.

Rooma kontekstis olnuks kena anda ladina terminid korrektses ladina vormis, nt lk 23 pole vist käändelise vormi Urbe taga ära tuntud ladina sõna Urbs, linn, ja on seda kasutatud püstkirjas nagu pärisnime („üritanud Urbet kindlustada“), samas kui sommo pontefice (lk 117) olnuks korrektne anda ladina vormis pontifex maximus. Leheküljel 99 mainitud Prantsuse departemang Meurthe-et-Moselle peaks käima sidesõna prantsuskeelse vormiga et, mitte itaalia vormiga e.

Eeltoodut võib pidada väiklaseks norimiseks – ühed võõrkeeled puha, pealegi on asjaomased türgi nimed hoolega kõik punktid, kriipsud ja kaared tähtedele külge saanud, ja Türgi linnast ju jutt käib. (Kui unustada Bütsants.) Ent raamat pakub enamat.

On keeleapse, eeskätt ühildumatusi, nt tihti käänamata jääv „püha“ (nt „püha Jürile“, lk 37, „püha Antoniusele“, lk 40, jne); kentsakavõitu kokku-lahkukirjutamise häireid: kaugevõitu oleks Konstantinoopoli linnas rünnata Rooma katoliiklasi (lk 162), ilmselt olid löögi all roomakatoliiklased. Esineb segaseid lauseid, mida võinuks kerge vaevaga korda teha, nt võitlus „võimu pärast, mida ei saanud süüks panna“ (lk 73) – küllap ei saanud süüks panna võitlust, mitte võimu. Lause „... tagada troonipärija. See sai patriarhaadi reeglite järgi olla vaid meessoost ning ei kehtinud ainult Istanbulis“ (lk 76) ütleb, et ei kehtinud troonipärija, ehkki mõeldi patriarhaadi reegleid.

Või haaremi kohta: „Kui tüdruk jäi rasedaks, võis ta proua staatusse tõusta või hoopis koos vastsündinuga välja ajada“ (lk 82) – kelle või mille ometi?! Küllap ei olnud tüdruk väljaajaja, vaid -aetav. Lk 176 saame aga teada, et Araabia Lawrence’i ettevõtmine lõppes „purustamatuks peetud Punase mere ääres asuva Al-’Aqabah hõivamisega“, kui olnuks ometi väga lihtne sõnajärge pisut muuta, et purustamatuks osutuks ühemõtteliselt Al-’Aqabah, mitte Punane meri.

Eraldi raskust näikse tõlkijale olevat valmistanud mõned ajaloolised tiitlid ja nimetused: lk 38 kõneldakse Pariisi põgenenud Vene „ertshertsogitest“, kui ilmselt oli tegu suurvürstidega, lk 106 räägitakse Moldova ja Valahhia „printskondadest“, kui korrektne oleks öelda „vürstkonnad“, lk 175 aga viiakse läbi lausa ajalooline revolutsioon, kuulutades lord Kitcheneri „Egiptuse riigipeaks“ – isegi kui vaadata mööda Egiptuse kediivist ning teda vasallsõltuvuses pidanud sultanist, kelle võim oli mööndavasti üsna teoreetiline, võinuks Kitchener ilma otsesesse riigireetmisse ja mässu langemata parimal juhul võtta Egiptuse üle Tema Majesteedi Suurbritannia jne kuninga ja India keisri George V nimel, kes saanuks tegelikuks riigipeaks.

Täielikuks müsteeriumiks jääb, kuidas on tõlkija leheküljel 108 suutnud kirjutada, et Lev Tolstoi jutustus „Sevastoopol detsembrikuus“ „kirjeldab olukorda nõukogude tagalas“ – olles ise leidnud vajaliku tsitaadi ja andnud viite kogumikule, mille pealkirjas sisalduvad aastaarvud peaksid juba välistama igasuguse seose nõukogudega: „Kogutud teosed II. Jutustused (1852–1856)“.

Ja viimaks ei saa jätta mainimata veel trobikonda jahmatavaid väiteid, mille puhul vahel jääb segaseks, kuidas ja kelle armust need on sündinud. Korduvalt tuleb ette mingi kirde-fetiš: Blachernai palee öeldakse olnuvat Konstantinoopoli kirdeosas (lk 156 ja ühes fotoallkirjas), ehkki põgus pilk kaardile näitab, et see asus linna loodenurgas; samuti olevat vaade Suurest paleest hipodroomile avanenud kirdes (lk 204), ehkki hipodroom asus paleest lääne pool.

Selgelt autorist lähtub ülevoolav türkluse-vaimustus – lk 115 kuulutatakse ainult „pisut liialdades“, et Konstantinoopolis ja selle ümbruses oma varajasi doktrinaalseid väitlusi pidanud kristlus sündis türklasena, lk 126 saab türklaseks 6. sajandil tegutsenud teoloog Antiookia Severos ja lk 129 tehakse „sünni poolest türklaseks“ Constantinus Suure ema Helena – ikka kuna nad sündisid alal, mille mitusada aastat hiljem hõivasid türklased. Leheküljel 174 omistatakse Osmanitele heldelt territooriume, teatades, et neile kuulus 20. sajandi algul „terve Kesk-Aasia“; ja lk 205 osutub Dolmabahçe palee üpris hämmastaval kombel ei rohkem ega vähem kui Eesti-suuruseks – ainuüksi tema „ametliku osa“ suuruseks öeldakse (sõnadega välja kirjutatult!) nelikümmend viis tuhat ruutkilomeetrit. See loetelu ei ole ammendav.

Üks voorus – peale kauni kaane, kas ma mainisin juba väga kaunist kaant? – raamatul siiski on: põimides jutu sekka Orhan Pamuki tähelepanekuid raamatust „Istanbul: Mälestused ja linn“, tõmbas Augias mu tähelepanu sellele raamatule, mis osutus ingliskeelsena ka võrgus kättesaadavaks. See pakkus tõeliselt nauditavat lugemiselamust ja lõi aeg-ajalt huvitavaid kontrapunkte Augiase jutule.

Kõnekana hakkas näiteks tunduma, et vastupidiselt Augiase kihule kõike türgistada on vähemalt Istanbuli türklased ise läbi aegade võtnud oma linna mitmekeelsust ja -kultuurilisust väga enesestmõistetavana. Alles türgi rahvusluse tõus 20. sajandil tõi muutuse: „Pärast impeeriumi langust tundis vastne vabariik, ehk küll kindel oma eesmärgis, ebakindlust oma identiteedi suhtes; ainus viis edasiliikumiseks oli tema juhtide meelest uue türkluse-mõiste edendamine, ja see tähendas sanitaarkordoni loomist, et ta ülejäänud maailmast ära lõigata. See oli impeeriumi ajastu suurejoonelise, paljukeelse, multikultuurilise Istanbuli lõpp; suurlinn stagneerus, tühjendas end ning muutus üksluiseks ja ükskeelseks must-valgeks linnakeseks“ (Pamuk, „Istanbul: Memories and the City“, lk 238).

Pamuki raamatu avastamise eest olen tõesti Augiasele tänulik, tegelikult oleksin tahtnud arvustada hoopis seda teost – ja loodan, et see võimalus ehk kunagi ka avaneb, kui leidub sellele teosele tõlkija.

Ah jaa, kas ma mainisin juba? Esikaas on Augiase raamatul siiski väga ilus.

Corrado Augias

„Istanbul. Ühe pealinna lugusid, paiku ja legende“

Tõlkinud Kaidi Saavan

Tänapäev, 2018

230 lk

Corrado Augias, „Istanbul. Ühe pealinna lugusid, paiku ja legende“. Foto: Raamat