Priit Pullerits: kus ja millega «Talve» film eksib?

«Talve» vägivaldseim stseen, kui vasakult Fritz (Märt Koik), Oskar (Karl Robert Saaremäe) ja Arnold (Franz Malmsten) lähevad külapeol naiste pärast kisklema. Foto: Robert Lang

«Talve» on igal juhul etem kui «Suvi» ja «Sügis», mis ratsutasid paljuski Arvo Kruusemendi legendaarse, igihalja «Kevade» turjal. Ometi, kui puurida pilk hoolsalt ekraanile, võib leida end esitamas pehmelt öeldes huvitavaid küsimusi.

Taevale tänu, et «Talve» filmil talvega midagi pistmist pole. Lõpuks ometi üks kodumaine ekraaniteos, kus saab nautida kirkaid ja kontrastseid, heas mõttes kitšilikke värve, samuti valgust ja päikest. Kiitus sulle, režissöör Ergo Kuld, endine kolleeg Postimehes, et sa ei arva, et üks ehe ja õige Eesti film peab olema nagu siil udus!

Võib igati nõustuda vähemasti Tartu Apollo kinos esilinastusel kõlanud filmitegijate hinnanguga, et «Talve» on etem kui «Suvi» ja «Sügis», mis ratsutasid paljuski Arvo Kruusemendi legendaarse, igihalja «Kevade» turjal. «Sügis» läks liialdamata öeldes lausa jandiks. Kuid ega stsenarist Martin Algusel Oskar Lutsu panusele loota olnudki – seda ju õieti polnud. «Talve»-raamat teadupoolest vaevalt Lutsu täieõiguslikuks loominguks kvalifitseerub. Sedasi sai Algus alustada puhtalt lehelt. Luua oma «Talve»-loo.

Aga see ei tähenda, et «Talve» side «Kevade» juurtega oleks läbi lõigatud. Seda sidet ei kanna ainult Teele (Riina Hein) ja Kiir (Margus Lepa), mõlemad «Talves» olulised tegelased, vaid seda tuletavad meelde ka arvukad viited «Kevadele». Näiteks see, kuidas Tootsi poeg Oskar (Karl Robert Saaremäe) meelitab Kiire poja Fritzi (Märt Koik) end paljaks koorima; kuidas Oskar keerutab «Talve» iludus- ja ihaluskuju Maiega (Henessi Schmidt) tantsu, mis lõpeb kukkumisega ukselävel; kuidas Arno poeg Arnold (Franz Malmsten) käib Maiega jalutamas, nagu käis tema isa kunagi Teelega jne.

Kõik siin elus kordub, jõuab ringiga tagasi algusse, osutab Algus. Arno poeg Arnold, kahtlemata sügava hingeeluga, jääb samuti oma armastusest, Maiest ilma. Oskar, riukalike joontega eluvend, tuleb armastuse lahinguväljal võidumeheks, nagu ta isa Joosepki. Õnnetu-saamatu Fritz – vähe sellest, et ta on ainus tegelane, kes pidanud sõja ajal mundri selga ajama –, oń külarahva peamine naerualune, nagu oli nooruses ta papagi.

Põlvkondade sidet rõhutab isegi näitlejate valik.