Kriisk ja Tõniste ei toeta Sõõrumaa ettepanekut

Kelly SIldaru Foto: SCANPIX

Järgmiseks ametiajaks kandideeriva EOK presidendi Urmas Sõõrumaa hinnangul peaks aasta parimaid sportlasi valima ainult rahvas. «See on järgmise poolaasta vaidlusteema, kuidas teha hääletuse kriteeriumid selliseks, et rahva arvamus loeks. Muud organisatsioonid saavad ju oma valimised teha ja hiljem eraldi lindi sportlasele kaela anda. Kristjan võiks ikkagi tulla rahvahääletuselt,» ütles Sõõrumaa intervjuus Kalev Kruusile.Suurärimehe vastaskandidaadid Tõnu Tõniste ning Jaanus Kriisk seda seisukohta ei jaga.

Kergejõustikutreener ja ettevõtja Kriisk on veendumusel, et lisaks ajakirjanikele, alaliitudele ja rahvale tuleks otsustajate ringi kaasata veel üks grupp. Näitena pakub ta välja eelmise aasta parimaid sportlasi ja treenerit. «Meedia kaudu saadava emotsiooni, tuntuse, kajastuse ja turunduse osa on liiga suur. Tulemus hakkab ära kaduma, aga sport ilma suur­tulemuseta pole sport,» kirjutas Kriisk Facebooki.

Kriteeriumid tuleb varakult selgeks rääkida

Kahekordne olümpiamedalist ja praegune EOK asepresident Tõnu Tõniste ütles Postimehele, et praegune otsustajate ring (ajakirjanikud, alaliidud, rahvas) peaks suures plaanis samaks jääma, kuid kitsaskohad tuleks üle vaadata.

Ei tohi tekkida olukorda, kus mõni tulemusteta sportlane teeb end PRi abiga suureks staariks

Tõnu Tõniste

«Otsustajate ring on praegu proportsionaalne. Kindlasti tuleks jätkuvalt arvestada rahvaga – sport on ikkagi ka sõubisnis –, kuid ei tohi tekkida olukord, kus mõni tulemusteta sportlane teeb end PRi abiga suureks staariks. Sellist olukorda ei saa lubada, et ehe spordimees, kes pole turundusnippidega kursis või kel pole esinduslikku välimust, ei saaks võita.»

Kriisk tõi oma arvamus­avalduses esile, et aasta sportlase nominendid tuleks selgeks vaielda enne ­nende kinnitamist. «Ka võistkonnaala liikmel peab teatud suure võidu peasepistajana olema võimalus valituks ­saada. Ainult üks näide maailmast: Sir Steve Redgrave valiti Suur­britannia aasta sportlaseks aastal 2000, kui ta oli võitnud viienda olümpiakulla sõudmises. Kusjuures kõik võidud olid kas neljases või kaheses paadis. Tuues selle üle Eestisse: kui Tõnu Endreksonil õnnestub koos meeskonnaga võita esimese eestlasena medal kolmedelt olümpiamängudelt, on ta tugev nominent aasta sportlase tiitlile.»

Sportlik suurtulemus oli ja peab uuesti tulema pea­miseks kriteeriumiks.

Jaanus Kriisk

Tõniste on nõus, et aasta sportlase kriteeriumid tuleks juba varakult paika panna. «Täpsustada tuleks, keda me siis valime. Olen seda meelt, et kui on meeskond, siis on meeskond. Kohe kerkivad esile erandid, mis tuleks samuti üle vaadata. Kui Ott Tänak sõidab välismaalasega, kas ta peaks kandideerima üksi või kaksi? Kõigi nende agade pärast tuleks teha kindel statuut ja sellest varakult kõigile teada anda.»

Tulemus versus emotsioon

Kaaludes emotsiooni ja tulemust, eelistab Kriisk tulemust. «Sportlik suurtulemus oli ja peab uuesti tagasi tulema peamiseks kriteeriumiks,» ütles ta.

Ka Tõniste sõnul peaks aasta sportlase valimisel lugema tulemus. «Kui on ikkagi hea tulemus, läheb see kõigile korda. Olümpiaaladega ei tohiks küsimust olla – seal on kõik suured alad ja ma ei eristaks midagi. Kui räägime mitteolümpiaaladest, siis seal on olukord erinev. Mõned alad on maailma mõttes marginaalsed, mõned mitte.»

Kriiski sõnul tuleks aasta sportlase ja võistkonnaga automaatselt tunnustada ka treenerit/abimeest. «See tandem töötab koos. Kunagi 2000. alguses, olles kergejõustiku juhatuse liige, viisime sisse olukorra, kus aasta sportlast autasustati alati koos treeneriga, see kestab juba 20 aastat ja kõik on rahul.»

Kui automaatselt tunnustada ka aasta sportlase treenerit, siis poleks ilmselt eraldi aasta treenerit valida vajagi. «Kas aasta treeneri nominatsiooni edasi eraldi hoida, on arutelu küsimus. Kui jätkata, siis seal saab määrata kriteeriumeid, kes sinna gruppi kuuluda saab, alates kutse­standardist jne.»

Tõniste hinnangul tuleks treeneriteema kindlasti üle rääkida. Nimelt võttis EOK vastu otsuse, et aasta treeneriks saab valida vaid kutsetunnistusega treenerit. «Selge on see, et noor sportlane vajab enda kõrvale treenerit. Kuid 35-aastane olümpiavõitja vajab võib-olla hoopis tugiisikut. Kas tema peaks seetõttu auhinnast ilma jääma? Tuleb maha istuda ja seda arutada.»