Mida arvavad loomad ja linnud tuulikutest? (1)

13. veebruar 2020, 01:00

Kui imetajad suudavad tuulikute olemasolu ja müraga kohaneda, siis lindudega on lugu keerulisem. Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Tulevik toob kliimaneutraalsuse poole pürgivasse Eestisse hulga tuuleparke. Mõistetav, et inimesed sahisevaid tiivikuid oma kodu juurde ei taha ja nii otsitakse neile kohta inimasustusest eemale. Ühe sobiva kohana on leitud näiteks Pärnumaal Saarde valla mets, kuhu Enefit Green plaanib moodsat tuuleparki. Koht on inimasustusest eemal ja seega justkui kedagi ei sega. Aga metsloomad ja -linnud? Maa Elu uuris spetsialistidelt, mida võiksid loomad ja linnud tunda, kui liikuv ja undav ehitis nende elupaika tuleb?

Veljo Volke

Eesti Ornito- loogiaühingu linnukaitse programmijuht

Metsa ehitatavate tuuleparkide mõju lindudele ja loomadele võib jagada kolmeks.

Esiteks nahkhiirte ja lindude hukkumine. Nahkhiirte kohta on selgelt näidatud, et metsa ehitatud tuulikute tõttu hukkub palju rohkem nahkhiiri kui põllumaale ehitatu korral. Lindudest on kõige suurema kokkupõrkeriskiga röövlinnud, näiteks kotkad, aga ka teised purilendu tegevad suure tiibade siruulatusega liigid (toonekured, sh must-toonekurg). Näiteks ei tohi tuulikuid ehitada lähemale kui kaks kilomeetrit kotkapesast.

Ohustatud linnurühm on ka öösel rändavad värvulised (pöialpoiss, punarind, rästad), kes keskmisest palju sagedamini tuulikute tõttu hukkuvad.

Teiseks elupaikade hävitamine ja muutmine. Iga tuuliku juurde rajatakse teenindusplats, kus suure tõstevõimega kraana saaks manööverdada, lisaks laiad teed, elektriliinid jm. See tähendab hektarite viisi metsa raadamist. Hindan umbkaudselt, et tuulikuplatside ja uute teede kogupindala on vähemalt 1 hektar tuuliku kohta.

Kolmandaks müra ja häirimine. Tuulikute ja teede mõju on keeruline eristada tuulikute müra tekitatud häirimisest. Häirimise ja elupaigamuutuse tõttu hülgavad tundlikumad liigid tuulikute ja teede lähiala. Liigiline koosseis muutub – metsa siseosa eelistavate liikide arvukus langeb, juurde tuleb metsaservi ja põõsastikke eelistavaid liike.

Mati Kose

bioloog

Lõpetasin hiljuti kaheaastase tuuleparkide elustiku seire läänerannikul, saan oma kogemusest kinnitada, et tuulikute olemasolu ja müraga kohanevad imetajad üllatavalt hästi. Olen vaadelnud tuulikute lähedal põtrade talvitumispaiku, ilveste jälgi, kitsedest, jänestest, rebastest ja teistest väikeimetajatest rääkimata. Samas rajamise ajal on kindlasti teatav peletav mõju olemas. Lindudega on aga asi keerulisem ja sõltub sellest, kuidas on asukohavalikul nende liikumisteede, olulisemate toitumis-, pesitsuspaikade ja rändeteedega arvestatud ja milliseid kaitseabinõusid rakendatud.

Osa häirimistundlikke liike võib sellise vertikaalse superstruktuuriga ja pöörlevate labadega ehitisi peljata ning oma olulised elu-, toite või puhkepaigad hüljata. Vähem tundlikel liikidel võib probleemiks olla hoopis see, et nad ei taju tuulepargis ohtu ja võivad tuulikulabade või -masti vastu lennates hukkuda.

Tuulikud on läinud märksa suuremaks ja ohustatud liikide seisund üliintensiivse metsanduse, Rail Balticu kavandamise ja muude survetegurite tõttu halvenenud või halvenemas.

Saarde valla eriplaneeringu eelvaliku alaks valitud ristkülikukujulisest pinnast rohkem kui poole moodustavad Siiraku ja Kikepera (selle ala linnustiku inventeerimist alustame käesoleval kevadel) linnukaitsealad. Samuti on selles piirkonnas metsiste, kotkaste, must-toonekure, kanakulli ja teiste tundlike metsaliikide püsielupaigad, seega pole lihtne leida asukohta, mis oleks piisavalt kaugel inimasustusest ja samal ajal ei mõjutaks kaitsealuste ja tundlike liikide elupaiku.

Kui soovitakse eriplaneeringuga olemasolevat planeeringukokkulepet muuta, siis seda ei saa heaks kiita. Enne otsustamist tuleb teha põhjalikud ja sõltumatud keskkonnauuringud, leida leevendus- ja hüvitusmeetmed. Rail Balticu raudteetrassi rajamisel muutuks niigi ebasobivaks üks olulisemaid metsade loodusturismi alasid Eestis.

Eesti Energiale soovitaksin pigem välja arendada veel suuremad ja mitu suurusjärku tähtsamad projektid Kihnu ja Tootsi piirkonnas. Arvestades Häädemeeste valla kõige päikseliseimat ilmastikku meie mandriosas, kutsuksin Edela-Eesti maismaal suure looduskaitselise ja puhkemajandusliku väärtusega piirkonnas loobuma tuuleenergeetikast ja arendada päikeseenergeetikat, mille mõju elustikule, küladele ning turismi- ja puhkepiirkondadele on hulga väiksem.

Tiit Maran

zooloog

Suurkiskjatele on oluline nii elupaik kui ka toidubaas. Kui need saavad mõjutatud, siis nad lähevad mujale. Kuhu? Inimetekkelise häire määr kasvab keskkonnas hüppeliselt.

Tasub mõelda, miks meil on praegu ilveste arvukus alla läinud ega taastu. Toidubaas metskitse näol on suurepärane, jaht on piiratud, aga ikkagi arvukus ei tõuse. Punase raamatu hindamise kategooriate järgi on ilves juba ohualdis liik. Tundub tõenäoline, et sigimiseks vajalikke inimhäireteta alasid on napiks jäänud. Kui nüüd lisanduvad veel tuulikud, on häireta alasid veelgi vähem.

Miks peab loodusmaastikku reostama tehnoloogiliste struktuuridega? Parem teha seda seal, kus nagunii maastik rikutud. Tuulikutega ei kaasne ainult tiivikute „sahin”. Lisaks on vaja neid toetavat taristut (kaablikanalid, teed jne). Selleks tuleb teha põhjalikud kaevetööd, mis mõjutavad koosluseid, kuna toovad kaasa pinnase hüdroloogia muutuse.

Lisaks on tuulikute haldamiseks vaja teid, see tähendab inimese liikumiskoridore keskkonnas. Tee mõju ei lõppe teeservaga, vaid ulatub väljapoole, seda nimetatakse servaefektiks. Kui oletada, et ühe kilomeetri tee mõju keskkonnale ulatub 100 meetrit loodusmaastikusse kahele poole teed, siis mõjutatud ala suurus on 200 000 ruutmeetrit. Lisaks tuuliku enda servaefekt.

Tuulikute ehitamine pole n-ö hõbekuul, mis lahendab kriisi ühiskonna ja keskkonna vahel, sest tuulikute ehitamisega kaasneb keskkonnakahju, nii kohalik kui ka globaalne. Praegune korraldus kipub järgima arusaama: munakollane on suurem kui muna ehk majandus on tähtsam kui keskkond.

Priit Luts

Eesti Energia pressiesindaja

Inimeste suhtumine tuulikutesse on enamasti pooldav, seda oleme kogenud ka Saarde vallas ja sealses Ristiküla piirkonnas, kus oleme aktiivsemate kodanikega juba kohtumaski käinud. Oleme rääkinud paljude kohalike inimestega, vastanud nende küsimustele ja vähendanud tuulepargi rajamisega seotud hirme.

Tuulepargi mõju keskkonnale, sealhulgas metsloomadele ja lindudele sõltub alati konkreetse tuulepargi asukohast. Üldjuhul tuulepargid metsloomi ja keskkonda ei häiri. Lindude puhul on vaja kaasata eksperte, kes oskavad hinnata tuulepargi võimalikku mõju ja pakkuda välja leevendusmeetmed.

Saarde valda planeeritava tuulepargi asukohas on uuringud ja keskkonnamõjude hindamine alles ees. Tegu on aastaid kestva protsessiga, mille käigus selgitatakse välja, kas ja millistel tingimustel on Saarde valla piirkonda võimalik tuuleparki rajada.

Kommentaarid (1)

Mida arvavad loomad ja linnud tuulikutest? (1)

Märksõnad