Aimar Altosaar: Eesti meelitab, aga ei seo

Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Eestis õppivad välisüliõpilased võib uuringute ja statistika põhjal jagada kolmeks. Kõige suurema rühma moodustavad need, kes tulevad siia vaid õppima.

Selle rühma sees võib leida erinevalt motiveeritud tudengeid: on neid, kes hindavadki Eestis antavat haridust mõnel erialal väga heaks ning soovivad seda oma kodumaal rakendada, on teisi, kelle motiiv on saada tunnustatud kõrgharidust rahaliselt soodsamalt, kui seda mujalt saab, ning on kolmandaid, kellele on tähtis saada kõrgharidus Euroopa Liidus, sest see avab paremaid võimalusi saada tööd mis tahes liikmesriigis. Suuruselt teine rühm on need, kes jääksid vähemalt mõneks ajaks tööle Eestisse ning on valmis selle nimel rohkem pingutama nii eesti keele õppega kui ka ise siin endale aktiivselt tööd otsides. Kolmas rühm, mis pole võib-olla väga arvukas, kuid on vähemalt Narva kolledžis kindlalt olemas, on need, kes püüavad kõrgemat haridust saada eestikeelsetes õppeprogrammides, õppides selleks ära eesti keele ning valmistudes ka oma tulevast tööelu siduma Eestiga.

Kavandatavad seadusemuudatused puudutavad kõiki välisüliõpilaste rühmi ning poliitikute tarkus ja ettenägelikkus on vajalik, et süsteemi korrastamisega ei lõigataks ära nende välismaalt õppima tulijate võimalusi ja motiive, kelle panus oleks Eesti majandusele ja ühiskonnale vajalik.