Intervjuu Kultuuriveduriga ⟩ «Ilmamaa on maailma suurim Vanemuise tänaval asuv kirjastus»

Ilmamaa kirjastuse toimetuse ja nõukogu liikmed (ülevalt vasakult): Taimi Kõnn, Mart Trummal, Urmas Tõnisson, Katre Ligi-Runnel, Katrin Raid, Siiri Ombler, Mari Ainso, Iti Tõnisson, Uno Veismann ja Ülo Matjus; esireas: Mart Jagomägi, Hando Runnel ja Ann Malts. Foto: Sille Annuk

Kultuuriveduri auhind läks Postimehe kultuuritoimetuse üksmeelse otsusega tänavu kirjastusele Ilmamaa, keda soovime esile tõsta pikaaegse tegevuse eest nii kohaliku kui ka välismaise kirjanduse, memuaristika ja mõttevara vahendamisel, iseäranis pideva, laiahaardelise ning missiooniteadliku töö eest raamatusarjadega «Eesti mõttelugu» (150 teost) ja «Avatud Eesti raamat» (111 teost). Minu küsimustele vastasid Hando Runnel ja Mart Jagomägi – kaks meest, kes on olnud Ilmamaa tüüri juures alates selle asutamisest 1993. aastal.

Milliseid ideid ja ideaale silmas pidades sai Ilmamaa kirjastus 27 aastat tagasi asutatud?

Hando Runnel: Kirjastus Ilmamaa ja ajakiri Akadeemia Tartus on mõnes mõttes vennad. Akadeemia loomine sai teoks Tartu, Tallinna ja siis veel ka Moskva ühendatud jõul, Ilmamaa sündis aga juba vabaks saanud Eesti oma rahva ühisjõu ja abiga. Eesmärk oli 1940. aastal lõpetatud vaimuelu ja kirjastustegevuse taaselustamine meie ülikoolilinnas Tartus, mis nõukogude ajal oli olnud ju pooleldi inimõigusteta, vaimuvabaduseta, suletud sõjaväelinn.

Mart Jagomägi: Ilmamaa sai alguse kahe pooluse kokkusaamisest. Ühelt poolt kirjanikud ja teiselt poolt ärimehed, kes soovisid luua Tartusse uut kaasaegset trükikoda. Mina tulin n-ö ärimeeste poolelt, seega olid mul pigem omakasupüüdlikud eesmärgid. Mitte et ma ise ärimees oleksin olnud, vaid ärimehed olid mu ära võrgutanud trükikoja rajamise jutuga.

Samas olen eluaeg tundnud tõmmet asjade poole, mis pakuvad huvi vähestele, millel pole merkantiilset väärtust. See oli üks põhjus, miks läksin ülikooli just [teoreetilist] füüsikat õppima.

Kas või kuivõrd on Ilmamaad ellu kutsunud ideed ja ideaalid tänaseks muutunud?

Jagomägi: Tundub, et kihelus suure raha järele on mööda läinud. Ja tänaseks oskame sõnastada selle, mis ka toona oli meie tegutsemise aluseks, niimoodi: me usume pühasse kolmainsusesse, st on olemas minevik, tulevik ja olevik; me peame tundma minevikku ja peame tegema olevikus kõik endast sõltuva selleks, et tulevik oleks helgem.

Runnel: Ilmamaa profiil oli algaastatel laiahaardelisem, tasapisi kitsenedes akadeemilisemaks mõne kandva juhtliiniga, mille üks oluline osa on näiteks «Eesti mõtteloo» sari, mis on kestnud algusest saadik tänini ja jätkub edasigi.

Selle sarja autoreiks valiti kõigepealt silmapaistvaid eesti inimesi, keda nõukogude ajal oli sunnitud unustama, kellest paljud vangilaagreis suretatud või püssikuuliga hukatud. Ka paguluses viibivaid nimekaid väliseestlasi hakkas tutvustama see sari, ent ka kodumaal elavaid piisavalt auväärseid helgemaid isiksusi. Nad ei ole ainult teadlased, vaid ka oma rahvuse esindajad, rahvusmõtte kandjad.

Omaette peatükk on kirjastuse aastatepikkune tegelemine mõne üksiku klassikuks saanud autoriga, olgu näideteks kasvõi Uku Masing, Villem Reiman, Hendrik Adamson või August Gailit. Eriti rõõmsad on olnud need aastad, kus kirjastust usaldasid ka õige mitmed andekad noorautorid.

Inimlikult nõutuks teevad noorte asemel debüteerida soovivad pensionärid, keda on raske nende vagas soovis aidata. Ei kirjutanud Marie Undergi viimaseil aastakümneil enam raamatuid.

Kuidas Ilmamaa end Eesti kirjastusmaastikul positsioneerib?

Jagomägi: Ma ei usu, et me oleme ennast kuidagi teadlikult teiste suhtes seadnud. Ehkki ema õpetas mulle juba väiksena, et sellest ei tohi lähtuda, mida teised teevad, vaid pead ise nii käituma, kuidas on sinu veendumuse järgi õige.

Runnel: Kultuur kitsamas mõttes erineb äritegevusest. Ta ei ole kasumitootja, pigem ise pidev abianuja. Ka kirjastused on ses mõttes kahesugused: ühed küll edukalt ärilised, teised aga ikka kultuuriteenreina abiküsijad.

Austav tiitel «kultuurivedur» tuletab elatanud inimesele meelde erinevaid aegu raudteevedureist. Majanduse kehvadel aegadel lõppes veduritele jõudu andev kivisüsi. Hädas võeti asendajaks palju lahjem põlevkivi. Sõja ajal põletati aurujõu hankimiseks koguni puuklotse, sest polnud enam muud. Kütteta jäänud vedurid aeti tagavarateele, jäid seisma ja ootama uusi aegu.

Kultuur ja kirjastaminegi on samasugune vedur, vähemalt veduri analoog: veab kuldaväärt koormaid, aga – vajab kütet!