Juhtkiri: lahtise nokaga digikäopoeg

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Me oleme uhked oma digiriigi üle. Kasutame iga päev digitaalseid lahendusi, mis teevad meie igapäevase elu ning ametiasutustega suhtlemise lihtsamaks, mugavamaks ja kiiremaks. Olgu selleks siis võimalus arvuti tagant tõusmata tellida uued dokumendid või esitada mõne minutiga tulumaksudeklaratsioon.

E-teenuste igapäevasus tähendab ühelt poolt seda, et kasvavad kasutajate ootused olemasolevatele ja tulevastele e-teenustele, ning teiselt poolt seda, et kitsaskohad ja puudujäägid on näha paljudele. See on kiiresti arenev valdkond ning lahendused, mis eile olid uuenduslikud, on tänaseks muutunud pudelikaelaks ja homseks lootusetult vananenud.

Eesti digiriigi alustalad – x-tee ja turvaline elektrooniline identiteet – on samas püsinud edukalt juba paarkümmend aastat.

Tänane Postimees kirjutab riigi infosüsteemi ameti plaanist võtta kasutusele veel üks autentimisvahend. See saab olema neljas ID-kaardi, mobiil-ID ja Smart-ID kõrval.

ID-kaardiga tuvastamine on üks neist lahendustest, mis veel mõne aasta eest oli eesrindlik, kuid uuemad tuvastusviisid on mugavamad. Pole tähtis, milline saab olema uus autentimisvahend või millised praegustest vahenditest digiprügikastis maanduvad. Uus peab olema turvaline, mugav kasutada ja mõistliku planeeritava elueaga.

Autentimisvahendist tähtsam on pakutavate e-teenuste kvaliteet ja kättesaadavus. Ning siin on parandamis-, putitamis- ja arenguruumi küllaga. Ilmselgelt on e-lahendustes puudu jäänud kasutajasõbralikest e-teenustest ja rakendustest. Positiivseid näiteid on loomulikult palju, olgu maanteeameti, maksuameti või politsei- ja piirivalveameti pakutavad teenused, aga üldmulje kipub siiski kesiseks jääma. E-tervis on üks neist lahendustest, mis panevad kasutaja kannatlikkuse ebameeldivalt proovile.

Üks e-riigi pakutavatest lahendustest, mis vajab kindlalt ja kiirelt ümbertegemist, on Eesti riigi infoportaal eesti.ee. Portaali reklaamitakse uksena, mis viib kasutaja riigi info ja e-teenuste juurde.

Autentimisvahendist tähtsam on pakutavate e-teenuste kvaliteet ja kättesaadavus. Ning siin on parandamis-, putitamis- ja arenguruumi küllaga.

Tegelikult on eesti.ee pigem lingikogu ning ukse taga on ootamas uued uksed. Ja nende taga omakorda uued. Kui kodanik püüab eesti.ee kaudu riigiasutustega suhelda, võib ta end peagi avastada digi-kafkalikust koridoride, saalide ja kabinettide rägastikust, kus iga järjekordse ukse avamiseks tuleb end uuesti tuvastada.

Tegelik elu on näidanud, et sellisest lingikogust on kasutajatele tolku vähe. Kui eesti.ee loodi, meenutas see «nokk kinni, saba lahti»-olukorda: portaalil oli küll funktsionaalsus, aga polnud kasutusmugavust. Praegu pole enam ka funktsionaalsust. Kinni on nii saba kui ka nokk. Plaan riigiportaalile uus elu sisse puhuda on nii tervitatav kui ka ammu oodatud.

Eesti digi- ja mittedigiriigi peamised probleemid on sarnased ja põhimõttelised. Mõlemad alustasid õhinal ja paindlikult ning on nüüdseks arenenud seisu, kus muutuste tegemine on nii keeruline kui ka kallis. Nii on paljud andmebaasid ja rakendused läinud kas kehva tellimise nahka või siis on unustatud elementaarne tõde: haldus- ja arenduskulud aastas peavad moodustama vähemalt kolmandiku soetamishinnast.

Nagu tavariik ei saa ka digiriik kunagi valmis ning isegi status quo säilitamine nõuab apla käopojana pidevalt raha.