Kellele on vaja maadlust, vehklemist või sõudmist, kui meil on olemas Tänak, Klavan ja Kontaveit?

Rallisõitja Ott Tänaku saavutused lähevad Eesti inimestele korda. Foto: Konstantin Sednev

Eesti Olümpiakomitee presidenditooli ihkav Tõnu Tõniste andis kolm nädalat tagasi Eesti Päevalehele kõneka intervjuu. Praegune olümpiakomitee asepresident väitis, et Eesti spordi suurim probleem on tippspordi järelkasv, seades saavutus­spordi edendamise olümpiakomitee suurimaks prioriteediks. Kindlasti on säärane arvamusavaldus spordialaliitudele meeltmööda, kuid Tõniste mõte jäi ühiskondliku debati tasandil poolikuks.

Kas Eesti avalikus ruumis on üldse arutatud, mis eesmärgil maksame igal kuul kokku kümneid tuhandeid eurosid toetusi täiskasvanud aerutajatele, vehklejatele, maadlejatele ja teistele väikealade sportlastele? Ka tänavuses riigieelarves eraldatud kolm miljonit eurot Eesti tippspordi uuele suurprojektile Team Estoniale on märk sellest, justkui oleks saavutusspordi arendamine riigi uus prioriteet.

Samal ajal on ühiskondlikult endiselt mõtestamata, milleks on meile riiklikult toetatud tippsporti üldse tarvis. Ah et sportlased inspireerivad inimesi liikuma? Pidage nüüd hoogu! Kas te tõesti teate kedagi, kes on Eesti sportlaste edu saatel maadlustrikoo selga pannud või epeemõõga kätte võtnud? Vaevalt. Eriti rappa läheb säärane mõttearendus, kui proovida seda rakendada Eesti populaarseima sportlase Ott Tänaku peal. Millele rallimees inimesi innustab?