Aimar Altosaar: laseme tuulel puhuda

Aimar Altosaar Foto: Eero Vabamägi

Üks nõid soovitas mul lasta tuulel puhuda, kui süüdistasin tuulist talveilma oma köhas, nohus ja haiglases olekus. Elutark nõiamoor soovitas otsida põhjust enda mõtetest ja tegudest, käitumisest ja riietusest ning nautida tuult, mitte võidelda ilmaga. Edasi mõteldes leiame, et tegelikult tihti kurjustame nähtustega, mille üle meil suuremat mõju pole.

Mingit tulemust taotledes keerame mingi kraani kinni, kuid siis võib ilmneda, et soovitud tulemuste asemel peame hakkama võitlema soovimatute tagajärgedega. Klassikalised näited praegu koroonaviiruse hirmus elavast Hiinast: seal hävitati 15. sajandil tolle aja maailma võimsaim mandritevaheline kaubalaevastik, et lahendada eelkõige kohalikke probleeme, kuid selle tagajärjeks oli riigi ja majanduse arengu raugemine sajanditeks.

Eurooplased kasutasid soodsate olude pärituult ning lõid 16.–19. sajandil hiinlastest ja teistest ajaloolistest suurvõimudest tühjaks jäänud kohale oma hiigelsuured koloniaalimpeeriumid ning rikastusid. Rahvusvaheline majanduselu on paari sajandi jooksul tootnud ennenägematuid imesid, mille olemasoluga oleme kõik ammu harjunud ega küsi nende hinnast. Eelmisel sajandil muudeti Ameerika eestvedamisel ka põllundus tööstuslikult efektiivseks majandusharuks, mis võimaldab vabalt ära toita peagi kaheksamiljardiliseks kasvava inimkonna. Nüüd aga, kui hiinlased ja teised varasemad arengumaad on ka pidurid maha võtnud ning arenevad mühinal Vanale Maailmale järele, on siinkandis hakanud puhuma hoopis teised tuuled.

Peale hüvede, millega me kõik alati kiiresti ära harjume, liiguvad üle piiride ka inimesed.

Aegade jooksul loodud rahvusvaheliste suhete võrgustik, suured ja mõjuvõimsad organisatsioonid nagu ÜRO, Euroopa Liit, NATO ja paljud teised on tekitanud keerulise, «lihtsale inimesele» mõistetamatu bürokraatia. Ka majanduselu üleilmastumine ja piiriületuse lihtsustamine on paljude jaoks hirmutav, sest peale hüvede, millega me kõik alati kiiresti ära harjume, liiguvad üle piiride ka inimesed. Liiguvad turistid, tööotsijad ja õppurid, kuid paraku ka kriiside eest põgenejad ja teised, keda ei oodata. Nii mõnigi on hakanud arvama, et sellisele tuulele me uksi ju ei avanud ning uksi tuleb hakata sulgema.

Suured riigid, mis on olnud Eestile vaba maailma sümboliteks ja eeskujuks, on hakanud käituma täiesti vastupidiselt sellele, mida neilt on siiani oodatud. Brexit, vabakaubanduspõhimõtete kahtluse alla seadmine, piirimüüride ehitamine ja Orwelli «Loomade farmi» vääriliste loosungite pildumine tekitab kiusatusi ka Eestis mõni uks kõvemini kinni lüüa. Loodetavasti me seda ei tee, vaid käitume ellu jääda oskavale väikerahvale omaselt ning riietume vastavalt tuulele.