Juhtkiri: pensionipall põrkab

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

President Kersti Kaljulaidi otsus jätta pensionireformi seadus välja kuulutamata ning saata see tagasi riigikogule ei olnud üllatav. Ta tõi välja kuus vastuolu põhiseadusega, sealhulgas inimeste põhiõiguste riive ning vastuolu nii õigusriigi, sotsiaalriigi kui ka õigustatud ootuste põhimõtetega. Kui riigikogu jääb eriarvamusele, on presidendil õigus anda küsimus lahendamiseks riigikohtule.

Pensionireformi seaduse ümber käinud arutelud on ühiskonda lõhestanud ja kurnanud. Seadus on küll kompromiss, kuid mitte ühiskondlik ja parteiülene, vaid võimuliidusisene. Meenutagem, et Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder pooldas üldse teise samba kaotamist.

Reformi põhipunktides koalitsioon kompromisse otsima ei hakanud. Seda ei teinud ka opositsioon. Nad valisid totaalkaitse taktika ehk sisuliselt asusid praegust pensionisüsteemi kaitsma koalitsiooni taktika peegelpildiga. Kompromissi otsimine oleks opositsiooni seisukohalt tähendanud koostööd võimuliiduga ning juhul kui kompromissina oleks sündinud suurt osa ühiskonnast rahuldanud reform, oleks loorberid enda pähe pannud ikkagi võimuliit.

Pika väitluse jooksul on esitatud põhjalikke argumente nii poolt või vastu, esitatud on otsuse mõjude prognoose niihästi lühema kui ka pikema aja perspektiivis. See kõik võib olla veenev, kuid tegelikult ei suuda keegi ennustada arenguid, mis puudutavad aega 15 või 20 aasta pärast, kui reformi pikaajalised mõjud peaksid avalduma. Vaidlema võib jäädagi, aga otsusele tuleb jõuda. Nii on mõistlik, et mida varem pensioniseadus riigikohtusse jõuab, seda parem.

Ka riigikohtul ei ole kusagilt võtta praegusest täpsemaid ja pädevamaid prognoose näiteks Eesti elanikkonna arvu või vanuselise koosseisu kohta kaugemale kui viis aastat. Igasuguste prognooside paikapidavust saab hinnata ainult tagantjärele. Keegi ei tea täpselt, milline on rahvastiku struktuur 25 aasta pärast. Keegi ei tea, kui paljud võtaksid tegelikult teisest sambast raha välja ja kui suures ulatuses. Ja keegi ei tea ka seda, kui palju on teise samba osakud väärt hetkel, mil inimene pensionile läheb. Seda ei tea ka riigikohus.

Riigikohus saab otsuse langetada vaid seaduse vastavuse kohta põhiseadusega, võttes arvesse juriidilisi argumente. Paraku ei ole selgust selleski. Mõlemad vaidlevad pooled on tellinud ekspertiise, mis samuti ei ole ühesel seisukohal, ja esitavad oma seisukohtadele kaalukaid põhjendusi. Lõppkokkuvõttes on riigikohtu otsus pretsedent ka selles osas, kas presidendi esile toodud kuus vastuolu on piisavalt suured, et neid võib käsitleda põhiseaduse rikkumisena. Olgu kohtu otsus milline tahes, hakkab see kujundama arusaama, kuivõrd rangelt või leebelt tuleb edaspidi põhiõiguste riivetesse suhtuda. Seetõttu on riigikohtu otsusel suur kaal lisaks sellele, et määrab selle konkreetse seaduse saatuse.

Mida kiiremini riigikohus otsustuse enda kätte saab ja otsuse langetab, seda parem. Kasvõi seetõttu, et see toob kaasa selguse ja saab vaidluse lõppenuks kuulutada.