Raivo Linnas: kui sügavat digiriiki tahame taluda?

Raivo Linnas. Foto: Erakogu

Millised on paberdokumentidest loobumise riskid, kirjutab avaliku halduse doktor Raivo Linnas.

Praegu veel ei ole võimalik tõsikindlalt prognoosida teadussaavutuste ja tehnoloogia arengu kogu mõju meie elukorraldusele, tegevusele ja heaolule. Tehnoloogia edendab ja toetab töö- ja eraelu, kuid põhjustab ka häireid meie elukorralduses ja ühiskonna toimimises, näiteks küberründeid. Tehnoloogia arengut ei peata ega polegi vaja peatada. Meile meeldib avaliku halduse lihtsus, kiirus, efektiivsus ja liberaalsus. Aga just praegu on viimane aeg küsida, kui sügavat digiriiki me taluda tahame?

Eestis on digiühiskond jõudmas juba staadiumisse, kus oleme kohati ületamas riski mõistlikku piiri. Meie üldine digiedulugu on hääbumas, kuid on haldusmenetlusi, kus haldusakti andmine või toimingu sooritamine on juba täielikult digiteeritud. Näiteks politsei- ja piirivalveamet väljastab füüsiliste isikute relva- ja relvasoetamislube ainult digitaalselt. Kusjuures PPA ei väljasta paberil lube enam ka isiku nõudmisel.

Ka sünni- ja surmatõendite väljastamine on digiteeritud, kuid avaldaja soovil väljastatakse talle ka paberil tõend. Toimivad e-kinnistusraamat ja e-kataster. Registrite ja Infosüsteemide Keskus ja maa-amet ei väljasta enam õigustähendusega paberdokumente, kuid peavad tagama kannete aluseks olevate algdokumentide kättesaadavuse ja säilimise. Risk on maandatud, kuid vajaliku õiendi saamine keerukas, tülikas ja aega nõudev lisategevus.

Igale inimesele on väga tähtsad dokumendid sünni-, abielu- ja surmatõend; haridustaseme, kutse- ja erialatunnistus; kinnistusraamatu ja maakatastri tõend/õiend; tööstaaži tõendav dokument ja relvaluba. Võib olla, et ka mõni teine dokument. Neid dokumente on vaja selleks, et isikul säiliks võimalus tõendada oma seisundit või omandi kuuluvust ise ja lisatoiminguid tegemata kohe, kui selleks on vajadus.