Kuidas me kardame epideemiaid popkultuuri näitel

Cillian Murphy filmis „28 päeva hiljem“. Foto: Filmikaader

Kollektiivsed hirmud silmaga nähtamatu vaenelase ees ei jää kajastumata filmides ja videomängudes.

Uus kümnend algas ärevalt kõigile, kes kalduvad tervise pärast muret tundma, sest ootamatult saabunud koroonaviirus on jõudnud kiiresti nakatada tuhandeid. Kuna haigete arv järjest kasvab, lähevad inimesed kõikjal maailmas paranoilisemaks, kuid püüavad nakkushaiguste olemust meelelahutuse kaudu ka sügavamalt mõista.

Seda peegeldab näiteks tragikoomiline fakt, et nutiseadmetele loodud aastatevanust strateegiamängu „Plague Inc.“, mis lubab mängijal kehastuda tervet maailma ründavaks viiruseks, ostetakse praegu enneolematult palju, kusjuures eriti populaarne on mäng Hiinas, koroonaviiruse koldes. Seevastu mulle kui filmisõbrale meenus viiruse kohta uudiseid lugedes kohe, et vaid kümne aasta eest – vahetult pärast 2009. aasta gripipandeemiat – väntas Oscariga pärjatud lavastaja Steven Soderbergh põnevusdraama „Nakkus“ („Contagion“), mis tõepäraselt kujutas ohtliku nakkushaiguse levikut üle maailma ning spetsialistide pingutusi, et haigust mõista ja ravida.