Digikultuur. Majandus kui kultuur kui majandus...

Mängu- ja eriti videosisu valdkond on praegu kõige kiiremalt kasvav sektor, seal on platvormidel kõige otsesemalt sarved koos. Kultuur veab interneti arengut otseselt. Pildil «Disco Elysium». Foto: Kuvatõmmis

Eesti on digiriik. Aga mida see päriselt tähendab? Me ei ole digiajastu lapsevanematena kuigi head, oleme laste netikasutuse riskide suhtes üsna informeerimata ja hoolimatud, tõendavad uuringud. Ja kuigi meil on ettevõtteid, mis rahvusvahelistel turgudel silma torkavad, ei kannata meie erasektori digiteeritus võrdlust arenenud maailmaga. Mis meil on, on digitaalne riigihaldus.

Meie üldine e-valitsemise taristu on aga jätkuvalt eriline ja eesrindlik. Ja ka loorberitel oleme ikka entusiastlikud. Erinevalt muust läänest ei ole meil maad võtnud digiskeptsism – düstoopiad ei domineeri.

Kuigi seda entusiasmi võib vaadelda ka kergelt lapsikuna, rajaneb sellel üsna süsteemne ja ratsio­naalne eesmärgistatus. Esiteks, otsida aina uusi­ eluvaldkondi ja viise, kuidas digiteerimisega riigi toimimist lihtsustada. Ja teiseks, kuidas panna me e-teenuste taristu riigile lisa teenima (näiteks e-residentsuse teenuste paketi kaudu). Kokkuvõttes on aga e-valitsemise arendustel olnud kaks eesmärki: rahaline kokkuhoid ja tulu.

Neist eesmärkidest on kantud ka enamik praegusi poliitikainstrumente. Teadlasi suunatakse­ majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) egiidi all tegema rakendusuuringuid nii riigi kulude kokkuhoiuks kui ka ettevõtluse hüvanguks. „Digi-“ on meil ennekõike majandus, digimise raha jagab välja MKM. Teised ministeeriumid peavad aga näitama, kuidas iga projekt majandust edendab.

Praegu käiv kultuuripärandi massdigiteerimise projekt viibis pea neli aastat, sest MKMile ei meeldinud kümned vastava strateegiadokumendi versioonid. See ilmne äpardumine, lugu kommunikatsiooniprobleemidest kultuuri- ja majandusministeeriumi vahel, tõstatab küsimuse riigi sihiseadetest ning pingetest kultuuri- ja majandusväärtuste vahel. Kumb valdkond teist vedama peaks?

Tuleb märgata, millest tegelikult räägitakse, kui räägitakse digitaalsest majandusest. Andrus Ansipi ülesandeks Euroopa Komisjonis sai „digitaalse ühtse turu“ arendamine. Kas mäletate, kuidas Ansip selle tarvilikkust õigustas? Sellega, et tema äsja Brüsselisse asunud abikaasa ei saanud enam vaadata TV3st tuttavat Türgi draamasarja. Digiturgu oli vaja, et lahendada kultuuritarbimise probleem.

Aga see oli vaid algus.