Väga stabiilne geenius ja Eesti

Neeme Raud Foto: Liis Treimann

Ameerikas on praegu väga vihane veebruar. President Trump tunneb end sama hästi kui võitmatuna.

Kaks suuruurimist – esmalt eriuurija Robert Muelleri juurdlus Trumpi kampaania ja Venemaa kokkumängu suhtes ning nüüd Trumpi ja Ukraina kokkumängust tõukunud tagandamiskatse – lõppesid põhimõtteliselt presidendi selge võiduga. Ja riigi majandusolud, Ameerika valijate üks peamisi baromeetreid, on jätkuvalt head, mis presidendile püssirohtu veelgi juurde annab.

Teisipäeval, Washingtoni iga aasta suurimal poliitteatriõhtul, oli presidendi aastaaruandekõne pidamist Kongressis kohati lausa piinlik vaadata. Trump keeldus saabudes surumast tema tagandamiskampaania ühe juhi, esindajatekoja spiikeri Nancy Pelosi terekätt; Pelosi rebis hiljem puruks presidendi ennast kiitva ja pigem valmiskampaania koosolekule, mitte Kongressi auväärsesse saali sobinud kõne teksti.

Pooled ei näidanud teineteise vastu välja mitte üksnes viha, vaid lausa jälestust. Varasem tsiviliseerituse mäng on läbi.

Ma lõpetasin just järjekordse raamatu, mis räägib Trumpi kolmest aastast Valges Majas. «Väga stabiilne geenius» (hinnang, mille Trump endale korduvalt on andnud) on häiriv lugemine. Eriti kui süüvida sellesse mõttega, et mis võiks ees oodata meie liitu USAga, juhul kui Trump tagasi valitakse ning ta saab hakata oma visiooni maailmast veel julgemalt ellu viima.

Kõigi Trumpile Eestis hurraa-hüüdjate kurvastuseks maalivad kaks Washington Posti poliitikaajakirjanikku, Philip Rucker ja Carol Leonning pildi, mis ei ole innustav.

Jah, me oleme küll püüdnud USA riigipeale igati meeldida, teinud talle viisakusavaldusi ja samas rääkinud iseendid rahustades, et tegelikult on Ameerika ametnikkond see, kes asju määrab.

Nüüd enam mitte: vaid üks tviit Valgest Majast võib iga USA ministri, diplomaadi, ametniku antud lubadused hetkega nullida; see ongi uus reaalsus, millesarnast Washingtonis varem ei ole olnud.

Samas ei soovi Trump isegi süveneda üksikasjadesse maailmakorrast, mis on paika pandud pärast II maailmasõda. Presidenti ümbritsenud kindralid – kõik nüüdseks lahti lastud ja presidendi poolt korduvalt alandatud – korraldasid talle Pentagonis koolitunni sellest, miks on Ameerikale vajalik praegune lepingutel ja liitudel põhinev maailmasüsteem. Ent Trump võttis teema kiiresti kokku: tema arvates on see USA jaoks ebaõiglane ja mõttetult kallis. Ja mis on väärtuspõhine välispoliitika? Õigem oleks tollide-tariifide-, teisisõnu rahapõhine.

Kõigilt NATO tippkohtumistelt on president lahkunud kiirustades ja halvas tujus. Jah, meie maksame liidus oma osa ausalt, aga meie probleem on see, et me oleme väiksed, samas kui NATO suured kasutavad Trumpi meelest USAd ebaõiglaselt ära. Veelgi enam, korduvalt on ta oma ametiaja jooksul tulnud mõtte juurde, et NATOt ei olekski vaja, sest miks ei võiks teised riigid, ka liitlased, kes USA-lt sõjalist abi soovivad, Ameerikale selle eest lihtsalt otse maksta.

Suureks eeskujuks liidrist, kes saab ja võib teha asju nii, nagu tema soovib – mida tahab ju ka Trump –, on USA riigipeale endiselt Vladimir Putin. Juba enne ametivande andmist uuris ta, millal saaks just Putiniga kohtuda. Oma meelepahaks kuulis ta abidelt, et esmalt peavad tulema kohtumised NATO liitlastega. Teda huvitas vaid Putin. Ja miks ei peaks huvitama ka nüüd, kui Vene riigipea on oma süsteemi jõuliselt ümber kujundamas ning kui Trump tunneb, et igasugused katsed teda konstitutsiooniga kammitseda on lihtsalt läbikukkunud.

Ent aitab. Ühele raamatule ei saa anda oraakli rolli. Samas arvan ka seda, et nüüd, kus Trump tunneb end ahelatest vabana, et veelgi jõulisemalt oma nägemust maailmast reaalsuseks muutma hakata, võiks «Väga stabiilses geeniuses» olevaid tähelepanekuid tema mõtteilma kohta tähele panna küll.