Tiiu Kull: kas Eestis on looduskaitsealust maad vähe või palju?

Tiiu Kull. Foto: Margus Ansu

Oleme oma eheda ja puutumatu looduse üle uhked ja väliskülalised on sellest vaimustuses. Eesti looduskaitse on enam kui sada aastat püüdnud neid väärtusi hoida ja kaitsta. Eesti Vabariigi esimene looduskaitseseadus oli aastal 1935 maailmas vägagi eesrindlik. Aga kas ka praegune?

Alati pole looduskaitse kerge olnud, muuhulgas on osutatud visa vastupanu­ soode laialdasele kuivendamisele ning hiljem peetud ägedaid lahinguid vältimaks fosforiidi kaevandamist. Nendetaoliste võitluste tulemusena on muuhulgas sündinud ka hulk kaitsealasid. Kaitsealade pind nii Eestis kui ka mujal maailmas on viimastel kümnenditel märkimisväärselt kasvanud. Aga küsimus, kas kaitsealasid on nüüd piisavalt, et tagada kõigi meie kaaslasliikide ja tüüpiliste elupaikade säilimine, on jätkuvalt tuline arutlusteema.

Näiteks sellenädalase rahvusvahelise märgalade päeva järel võib küsida, kas meie madalsood, rabad, lodumetsad või lamminiidud, mida kaitseb osaliselt ka Ramsari konventsioon, on ikka piisavalt kaitstud.

Pidevalt intensiivistuva majandustegevuse tingimustes hakkame paraku jõudma järele paljudele Euroopa riikidele, kus looduslikud elupaigad ongi veel säilinud üksnes kaitsealadel, mis on nagu väiksemad või suuremad saarekesed intensiivpõllumajandus-, tööstus- või valglinnamaastikus.

Praegu moodustavad Eestis kaitstavad alad 19 protsenti maismaast. Selle protsendiga oleme Euroopa­ keskmike seas, kuid tegelikult on asjad alati palju mitmetahulisemad, kui üks arv suudab näidata.