Aleksei Lotman: elurikkuse märg pelgupaik

Omal ajal metsakasvatuseks kuivendatud Soomaa soid taastatakse kraavide likvideerimise ja paisude rajamise abil. Taastamisega saab sootaimedele uuesti elukõlblikuks vähemalt 1275 hektarit maad Kuresoos ning Riisa, Kikepera, Öördi (pildil) ja Valgerabas. Foto: Elmo Riig / Sakala

2. veebruaril tähistatava rahvusvahelise märgalade päeva tänavune fookus oli elurikkus. Mida hõlmab nimetus «märgala» ja kuidas see liikidega seotud on, kirjutab Aleksei Lotman.

Eesti elurikkuse ehk bioloogilise mitmekesisuse ülioluline osa on märgalad, millest 17 on rahvusvahelise tähtsusega. Kuigi märgalade kujunemise eelloos mängib osa ka meie alade aluspõhja kujundanud geoloogiline ajalugu, said meie praegused märg alad hakata kujunema pärast jää taandumist tosinkond tuhat aastat tagasi, veel enam aga siis, kui jääpaisjärv läbi murdis. Siis hakkasid kujunema paljud meie sisemaa märgalad, rannikumärgalade lugu aga on lahutamatult seotud maa kerkimisest tingitud mere taganemisega.

Märgalade kaitse rahvusvahelise konventsiooniga, mis kirjutati alla 1971. aastal Iraanis Ramsari linnas, määratletakse märgalasid laialt, see hõlmab ka kuni kuue meetri sügavust vett, nii et märg­alaks võib lugeda ka suurt osa meie rannikumerest.

Meie meri on väga oluline rändlindudele nii kevad- kui sügisrändel ning pesitsusajal ja sulgimisel; ka talvitusalana ei saa seda tähtsusetuks pidada ning karta on, et kliima soojenedes võib see tähtsus isegi suureneda. Loomulikult on meie meri oluline ka hüljestele ja kalugi ei maksa unustada. Eriti tähtsad elupaigad on madalikud ja karid.

Madala veega rannik

Rannikumere suhteliselt eraldatud osad, madalad lahed on lisaks paljudele linnuliikidele tähtsad ka konnadele ning erinevad avamerest kalastiku poolest. Ranniku­lõukad on endised lahed, mis maa kerkimise tõttu ülejäänud merest selgelt eraldunud, kuigi ühendus suurveega on tihti olemas. Neil on suur roll kalade kudepaikadena.