Eesti poliitikast on saanud halekoomiline retooriline mull sildiga «töine õhkkond», kirjutab Teenusmajanduse Koja nõukogu liige Evelyn Sepp.
Evelyn Sepp: mis on sinu vastus, Jüri Ratas? (4)
Pideva poliitikajälgijana olen aastate jooksul nii mõndagi näinud. Näiteks halba juhtimist, valetamist ja ametiseisundi kuritarvitamist. Isegi lõpmatut eneseimetlust, kadedust ja väiklust. Intriigegi. Aga ka avatust headele ideedele, ausameelsust ja valmidust paluda vabandust. Seega ma ei ole näinud mitte vähe.
Aastaid kandis Eesti poliitikat kõigele eelnimetatule lisaks ikkagi eluline vajadus tõestada, et meie riik saab hakkama. Nüüd on sellest saanud halekoomiline retooriline mull sildiga «töine õhkkond». Viimase aasta arengute järgi seegi, et võimu võib üles korjata igaüks. Mingit madalpunkti riigi ees vastutuse võtmiseks pole olemas, osata pole midagi vaja, teada samuti mitte. Lihtsalt ole parteis ja korja portfell maast üles. Toimuv ise on koondunud valitsuspartnerite higistamise heroiseerimisele, aga mitte laiema, läbimõeldud strateegilise mõju saavutamisele.