Einari Kisel: puhtama elektri poole

Einari Kisel. Foto: Peeter Langovits

Edukalt süsinikuheidet vähendav Eesti ei tohi unustada tegeleda Vene elektri sisseostu vähendamise ja oma süsteemiteenuste loomisega, kirjutab Eesti Energia nõukogu liige Einari Kisel.

Lõppenud pöördeline aasta Eesti energeetikas peaks mõnegi senise arusaama hoopis teise valgusesse seadma. Kuigi ametliku statistika kogumine võtab veel kuid, saab Eesti suure tõenäosusega süsinikujalajälje järsu vähenemise kohta teha mõtlemapanevaid järeldusi.

Esiteks, Eesti süsinikuheide inimese kohta vähenes aastaga üle kolmandiku ja on nüüd OECD keskmise taseme lähedal, samas suurusjärgus Hollandi ja Saksamaa omaga. Siiani olime koos USA, Austraalia, Kanada ja Luksemburgiga punased laternad. 1990. aastaga võrreldes oleme selgelt kõige suuremad vähendajad oma ligi 70-protsendilise heitkoguste kärpega. Loomulikult on sellesse suurima panuse andnud põlevkivist elektritootmise vähendamine, 2019. aastal kahanes kogus poole võrra.

Teiseks, Venemaa süsinikuheide inimese kohta on nüüd Eesti omast suurem. Ehk sisuliselt oleme Vene elektri importi suurendades statistiliselt eksportinud sinna ka oma süsinikujalajälje.

Kas peaks selle üle uhkust tundma? Rahvusvaheliselt võime kindlasti rääkida oma heitmete vähendamise eduloost ning liberaalsest digiteeritud elektri- ja gaasiturust. Mul isiklikult jääb küll kripeldama, et laiemas plaanis pole heitmete suhtes suurt midagi muutunud.

Euroopa Liidus on see järjest kasvav probleem. Juba 13 ELi liikmesriiki impordivad elektrit riikidest, kus süsinikuheite eest midagi maksma ei pea. Kliimaanalüütikud on hinnanud, et niimoodi imporditud elektri süsinikujalajälg on juba praegu 26 miljonit tonni, selle süsiniku rahaline väärtus oleks eelmisel aastal olnud umbes 630 miljonit eurot. Seda raha, mis jäi ELi riikidel heitmekvootide müügist saamata, oleks saanud kulutada kliimapoliitikale.