Andreas Kaju: demokraadid komistasid USA valimismaratoni stardis

Andreas Kaju. Foto: Tairo Lutter

USA eelvalimised Iowas toimusid juba esmaspäeval, ent tulemused polnud ka tänase lehe trükkimineku ajaks teada. Demokraatide kandidaatidest ja nende tulemustest osariigis, kust valimismaraton alguse saab, kirjutab kolumnist Andreas Kaju.

Pärast pikka sissejuhatavat kampaaniat on Ameerika Ühendriikide demokraadid asunud osariikide kaupa selgitama oma eelistust partei presidendikandidaadi ülesseadmiseks. Esimesena langetas valiku Iowa, kus pärast 97 protsendi valimisjaoskondade häälte kokkuarvestamist on napilt peal noorim ja mõõdukam, 38-aastane Indiana osariigi väikelinna South Bendi linnapea Pete Buttigieg, kes edestas kaugelt kõige vasakpoolsemat kandidaati, 78-aastast Vermonti osariigi senaatorit Bernie Sandersit (7. veebruari varahommikuks on seis sama ka pärast 100% häälte lugemist - toim).

Populaarseimate kandidaatide esiviisikusse mahtusid veel 70-aastane Massachussetsi osariigi senaator Elizabeth Warren, üleriigiliste reitingutega võrreldes alla ootuste kehvalt esinenud endine asepresident, 77-aastane Joe Biden ja viimastel nädalatel väikese tõusu läbi teinud 59-aastane Minnesota osariigi senaator Amy Klobuchar. Miks ma kandidaatide vanuseid esile toon? Suurtes demokraatiates on meediakajastuste teenimisel oluline eelis kandidaatide spontaanne tuntus ja 50 aastat poliitikas olnutel on seda lihtsalt rohkem. 

Tegelikult pole esimese kahe kandidaadi järjekord praegusekski lõplikult selge – Buttigieg on Iowa valimissüsteemis võitnud rohkem delegaate, sest on saanud rohkem toetust valimissüsteemis üle-esindatud maapiirkondadest ja Sanders absoluutarvestuses rohkem hääli, sest on saanud rohkem toetust alaesindatud ülikoolilinnadest. Ehk siis maal jaotatakse delegaate elaniku kohta linnadest rohkem. 

Väikese Iowa osariigi tähtsus presidendivalimiste karussellis on alati olnud just selles, et see on osariikide reas esimene. Esimese võidu võtmine, olgugi et väikese (delegaatide arvu mõttes), on võitja kampaaniale pea alati toetust lisanud, sest paljud neist, kelle senine eelistus pole kindel või puudub see sootuks, liiguvad esimese suure tulemuse tuules  tugevamate kandidaatide taha. Iowa tulemustest veel suurema meediakajastuste arvu pälvib (ja sellest tulenev positiivne mõju võitja nähtavusele üleriigilises meedias, millest omakorda tuleb väike reitingukasv) ainult 3. märtsi «superteisipäev», mil oma eelistuse valivad 14 osariiki ja Ameerika Samoa territoorium. 

• Esimese võidu võtmine, olgugi et väikese, on võitja kampaaniale pea alati toetust lisanud, sest paljud neist, kelle valik pole kindel või puudub sootuks, liiguvad tugevamate kandidaatide taha.

• Võidumehed Buttigieg ja Sanders pole saanud oma tulemustest meedias maksimumi võtta – sest Iowa olulisus kandidaatide jaoks on seisnenud just ebaproportsionaalselt suures meediakajastuses, kus nüüd on võitjate asemel domineerinud teated mastaapsest segadusest tulemuste ümber.

• Seitsmel korral on demokraatide valik Iowas osutunud ka nende partei lõplikuks valikuks, nende hulgas viimased neli (Gore, Kerry, Obama, Clinton).

Aga Iowa tulemuste kokkulöömine ebaõnnestus täielikult ja nii on alles 4 päeva hiljem võimalik mingigi kindlusega lõplikust seisust rääkida. Seetõttu ei ole võidumehed Buttigieg ja Sanders saanud oma headest tulemustest meedias maksimumi võtta. Iowa olulisus kandidaatide jaoks on seisnenud just ebaproportsionaalselt suures meediakajastuses valimispäeval ja sellele järgneva 24 tunni uudistsüklis, kus nüüd selgete võitjate asemel domineeris kommunikatsioon mastaapsest segadusest tulemuste ümber, millele järgnesid Trumpi vahevõidud.

Iowa eelvalimiste kommunikatsioon takerdus lihtsate ja ettenähtavate probleemide taha: häälte kokkulugemiseks hangitud uue mobiilirakenduse tõrked, ebapiisav läbiharjutamine ja testimine, varuks olnud keskse telefonisüsteemi umbejooksmine ja lihtsalt kehv planeerimine. 

Enam kui 1700 valimisjaoskonnast häälte kokkukogumiseks ostetud mobiilirakendus võttis küll jaoskondades sisestatud info vastu, aga edastas seda ainult osaliselt ja nii tuli kõike käsitsi teha, et tulemustes kahtlust poleks. Aga sündmuste-ahne uudistsükkel on vahepeal edasi liikunud: president Trump on jõudnud juba pidada Kongressis traditsioonilise «olukorrast riigis» kõne, senat jõudis ta õigeks mõista ka esindajatekoja poolt algatatud tagandamismenetluse kahes põhisüüdistuses. Nii on kõige parem nädal seni olnud hoopis vabariiklasest presidendil, kelle senat kahes tagandamismenetluse aluseks olnud süüdistuses õigeks mõistis (milles pole küll kunagi kahtlust olnud: ka need juhtivad vabariiklased, sh senaatorid, kes peavad presidendile tehtud etteheiteid tõesteks, ei pea neid piisavaks, et teda ametist valimisaastal eemaldada). Presidendi süüdimõistmise poolt hääletas vaid üks vabariiklane – endine presidendikandidaat ja tänane Utah senaator Mitt Romney – ja kõik demokraadid. Samuti on saanud aega haavade lakkumiseks ka Warren ja Biden, kes kadusid Iowast kiiresti New Hampshire'i, kus neil on vaja kõvasti pingutada.

Iowa oli siiski alles esimene osariik, kus demokraadid oma partei eelistuse kujundasid. Demokraatide lõplik valik kinnitatakse partei konverentsil Milwaukees, Wisconsini osariigis juuni keskel, kuhu ca 4000 selleks hetkeks valitud delegaati üle kogu riigi kokku tulevad. Iowa osariigist valiti esmaspäeval vaid 41 delegaati, veidi enam kui 1 protsent. See, et Mayor («linnapea») Pete'i hüüdnime all tuntud Buttigieg Iowa eelvalimised võitis, pole selles vaates ju liialt  oluline.

Välja arvatud nii palju, et seitsmel korral on demokraatide eelistus Iowas osutunud ka nende partei lõplikuks valikuks, nende hulgas viimased neli (Gore, Kerry, Obama, Clinton). Mis on erilist selles 2 miljoni valijaga osariigis, kui riigis tervikuna on valijaid 250 miljonit? 

Iowa ei esinda ka läbilõiget ameerika valijaist – ta on keskmisest palju «valgem». Esialgsete lävepakuküsitluste järgi olid 90 protsenti Iowa demokraatide eelvalimiste valijaist valged, kui 2016 presidendivalimiste ajal oli valgete valijate osakaal 70 protsenti. See on tähenduslik ka demokraatide kandidaatide jaoks: Iowas võidutsenud Buttigiegi ja Sandersi toetus näiteks mustade valijate seas on oluliselt madalam kui Joe Bideni oma, kes on lõunapoolsemates osariikides eeldatavasti väga tugev kandidaat, juhtides küsitluste järgi nii Lõuna-Carolinas kui ka peatselt valiku langetavas Nevadas.

Samuti on Iowa eelvalimiste valijad keskmisest palju nooremad: demokraatide eelvalimistel osalenuid noori (ülikoolilinnade tudengid eelkõige) oli kaks korda rohkem kui on noorte tegelik eeldatav valimisaktiivsus üleriigilises plaanis (kõige vanem ja vasakpoolseim kandidaat Sanders võttis ligi 50 protsenti noorte häältest!) jne. Erinevad on ka teemad, mis valijaile korda lähevad: lävepakuküsitluste järgi valisid Iowas konkreetsete poliitikahoiakute järgi orienteeruvad valijad Buttigiegi ja Sandersit (tervishoid, kliima), aga president Trumpi löömisele orienteeritud valijad otsustasid Bideni kasuks.

Lävepakuküsitluste järgi valiti Iowas konkreetsete poliitikahoiakute järgi Buttigiegi ja Sandersit (tervishoid, kliima), samas president Trumpi löömisele orienteeritud valijad otsustasid Bideni kasuks.

Iowa demokraatide aktiiv oli ideoloogiliselt keskmisest vasakpoolsem ka 2016, kui Hillary Clinton ülinapilt Sandersit seal edestas. See on USA demokraatide ja vabariiklaste eelvalimisprotsessi suuri probleeme: seal osalevad aktivistid on vaadetelt radikaalsemad kui see koalitsioon valijaist, mis päris valimispäeval on vaja kokku kleepida. Vastandlik vaade on aga, et kui sa ei vali kandidaati, kes su partei aktiivi postiivselt erutaks, siis kaotad sa kehvema valimisaktiivsuse tõttu, sest see seltskond on oma kandidaatide suhtes väga nõudlik.

Nii ongi USAs tekkinud seis, kus vabariiklaste ja demokraatide radikaalsemate kandidaatide nagu Trump ja Sanders valijate vahel on arvestatav ühisosa, ehk kui sa ei saa valida Sandersit (sest ta ei saa kandidaadiks), siis valid hoopis Trumpi, mitte teist demokraati ning vastupidi. Neid valijaid kannustavaks sooviks on Suur Muutus, aga on vähem oluline, milline täpselt...

14 aastat ja mõned kuud tagasi seisin mitme tulevase sõbraga Iowa City keskväljakul. Iowa kliima on Eestile sarnane, esmaspäevaselgi valimispäeval oli seal keskmiselt +6 kraadi Celsiuse järgi. Toonasel novembrikuu päeval oli temperatuur siiski nullilähedane ja neil meist, kes hõlmad lahtiselt baarist õue valgusid, võttis USA kesklääne hilissügisene karmus uljust kiiresti vähemaks. Päris kiiresti saab mere ääres üles kasvanud inimesele selgeks, mis on kontinentaalne ilm ja üsna kõrgelt kipud hindama poliitikuid, kes palja pea ja ilmale ebasobivalt vaid ülikonna väel lavale tõusevad, et seal inimestele paremast homsest peaaegu et käegakatsutavaid pilte joonistada.

Obama kampaaniastrateeg David Axelrod rääkis ühel George W Bushi strateeg Karl Rove'iga koos peetud kursusel, kuidas ta pidi veenma Obama abikaasat, et see lubaks mehel oma 2007. aasta presidendikampaania avakõne pidada tugevate miinuskraadide käes. Proua Obama ei muretsenud nii väga abikaasa pärast, vaid eelduslikult kohale tulevate rahvahulkade (hiljem tuli neid sinna Illinois osariigi Springfieldi linna peaväljakule lausa 17 000) tervise pärast ja tahtis kõne sisetingimustesse viia. Aga Axelrod tahtis võimsat visuaalset efekti, kus külma käes tardunud õhus ja vaikuses oleks kõigi tähelepanu koondunud tema kandidaadile. Michelle Obama nõudmisel varustati linnaväljak küll soojalampide ja pleedidega. Õues oli -10 kraadi.

See Iowa hetk aga – kui oled juhtumisi seni mõelnud, et poliitikud on keskmistelt võimetelt sarnased sõltumata sellest, kas nad proovivad esimest korda elus Eesti ülikoolilinnas ebaõnnestunult võimu pöörata või on aastakümnete jooksul ülitihedas konkurentsis ja suurtel poliitikaturgudel läbi tudengi-, kogukonna-, linna- ja osariigipoliitika esile tõusnud – on poliitilisi esinejaid, kes suudavad pimedas külmetavad inimesed panna ilmselgete ebamugavuste kiuste unistama hoopis teistsugusest elust. Kutsuda esile hirmu, anda lootust, manipuleerida kuulajate hormoontalituse ja bioloogiliste reaktsioonidega. Elevus, ärevus, lapsik optimism, tegutsemisiha. Sõnade, teksti ja inimestele otsa vaatamise harjutamisega tasub vaeva näha.

Sellest õhtust pärineb mu ainus poliitiline selfie. Illinois' osariigi noor senaator Barack Obama oli päev enne 2006. aasta kongressi vahevalimisi tulnud Iowasse toetama sealseid demokraatidest kandidaate ja koos osariigi kuberneri Tom Vilsacki ja tema abikaasaga antigi kampaaniale viimane vint, et järgmisel päeval ikka oma inimesed valimiskastide juurde saada. Tom Vilsackist sai kaks aastat hiljem presidendiks valitud Obama administratsiooni põllumajandusminister (Iowa ja Kesklääs on tuntud ka kui «Ameerika leivakorv», sest seal kasvatatakse suur osa riigi nisust ja muust põllumajandussaadustest – nii on Iowa olnud nende osariikide hulgas, kelle põllumeestel on tulnud enim kannatada Trumpi Hiina-vastase kaubandussõja tõttu, sest Hiina vastutollid on just nende toodangu eksporti, iseäranis sojaubade väljavedu lõiganud – Iowast tuleb iga neljas USAs kasvatatud sojauba).

Vilsack, kes juhib täna USA ühte võimsamat piimatoodete ekspordi- ja lobiorganisatsiooni, vedas oma koduosariigis sel korral Joe Bideni kampaaniat. Aga muidugi jäi mulle sellest novembriõhtust meelde senaator Obama ja tema rock-staari tähesära. 10 aastat hiljem aitas see mälestus veel enam kinnistuda järeldusel, et häid poliitikuid on mitut masti – on mõtlikke, intelligentseid, liigutavaid ja kaasa mõtlema kutsuvaid kujusid, ent kelle ametiaja saavutuste suhtes positiivse hoiaku kujundamine eeldab eriti optimistlikku ajaloo tõlgendust. On ka neid, kes seda kõike pole või on lausa vastupidised, aga võivad vabalt sama palju või veidi enamgi saavutada.

USAs on laialt teada, et president Trump tahab kõige vähem vastaskandidaadiks Bidenit ja on nõuks võtnud igal viisil retooriliselt toetada sotsialistist Sandersit, sest näeb temas lihtsaimat vastast.

Järgmise, valimisõhtu veetsin ma hoopis ühe vabariiklasest kinnisvaraarendaja kutsel mõõdukalt konservatiivse kongressmani Jim Leachi kodus – sellise, kes suutis teha koostööd üle poliitika eraldusjoonte ja keda hinnati üle kogu mänguvälja. Valijad olid teda 16 korda tagasi valinud, kokku 32 sisukat aastat. Sel õhtul pidi ta oma koha kongressis demokraadist konkurendile loovutama, sest Obama poolt toetatud sinine laine, mida õhutas üldine üleriigiline Iraagi sõjas pettunud meeleolu, viis ametist ka kõige paremaid mehi ja naisi. 

Kes on tänavuse valimistsükli Obama? Ehk kes suudab leida toetuspinda sellisest valijakoalitsioonist, mis annaks valimispäeval võiduks vajalikud hääled.

Senaator Bernie Sanders Vermonti osariigist on seda osaliselt, ta domineerib ülivõimsalt demokraatide noort ja entusiastlikku valijasegmenti. Ka vabariiklastest kolleegid senatis peavad teda ausaks inimeseks, kes usub seda sotsialismi, mida ta gospelina oma noortele valijatele esitab. Peale selle ilmselge sarnasuse seob teda Brittide Tööpartei suure valimiskaotuseni viinud Jeremy Corbyniga aga veel üks iseloomujoon – ta on suhteliselt anti-sotsiaalne ja mitte väga meeldiv inimene, seda paljude kolleegide arvates. Sanders on revolutsionäär, keda valivad inimesed, kes ei pruugi uskuda plaanide teostatavusse, aga kes usuvad Suure Muutuse vajalikkusesse. Seeõttu on Sanders oma profiililt sarnane Trumpigagi.

Senaator Elizabeth Warrengi Massachussetsist võib osaliselt Obama mantlipärija kohta taotleda, Harvardi professorina kannab ta sarnaselt viimase demokraadist presidendiga poliitikaeksperdi kuvandit, kelle puhul on valijad arvanud, et ta teab, millest ta räägib ja et tema plaanid on teostatavad. Warreni baasvalija on haritud keskklass, mis on sarnaselt Sandersi valijategagi keskmisest valgem. Warreni puuduseks on mitte väga ausa poliitiku kuvand, kelle seisukohad muutuvad aja jooksul ja kes on end ehtinud minevikus võõraste sulgedega.

Endine senaator ja asepresident Joe Biden on kampaania jooksul vast enim Obamale ja tema pärandile viidanud kandidaat (sest Obama populaarsus on pärast ametiaegu veel kõrgem). Esiteks oli ta tõepoolest Obama asepresident, ent teisalt on tema enda valijabaas ajalooliselt olnud sarnane  Obama võidule viinud valijasegmentide koalitsiooniga, mille keskmes oli afroameerika valijad ja USA töölisklass. Bideni argumentide hulgas pole figureerinud poliitikalubadused, vaid hoopis karakter – riigimees, eluraskusi taluma pidanud ja neid ületada suutnud mees, kes ei taha enamat, kui tuua poliitikasse tagasi normaalsus ja sündsus.

Ka minuga vestelnud vabariiklased möönavad, et kõikidest demokraatide kandidaatidest näevad nad suurimat võimalust praktiliseks koostööks just Bideniga (ja senaator Klobuchariga). Kas selline kandidaat, kes ei aja päris elevusse enda valijaid ega närvi oponente, suudab tänapäeval valimiste võitmiseks piisavalt valijaid õigel päeval välja tuua? USAs on ka laialt teada, et Bidenit tahab kõige vähem vastaskandidaadiks ka president Trump, kes on endale nõuks võtnud just sotsialistist Sandersit igal viisil retooriliselt toetada, sest näeb temast endale lihtsaimat vastast.

Ja muidugi on põhjust ka Pete Buttigiegil end Obama mantlipärijaks pidada. Noor, Harvardi ja Oxfordi haridusega ja ka oponentidele endast sümpaatse mulje jätnud linnapea, kes on olnud suuteline sillapäid ka vabariiklasteni ehitama, kes eristub Sandersist selle ravikindlustuse riigistamisplaanide vastustamisega ja kes läks USA mereväe reservist Afganistani missioonile. Ta on veendunud kristlane, aktiivne kiriku liige ja see on teinud temast Bideni kõrval mõõdukamatele ja konservatiivsematele valijatele samuti aktsepteeritava valiku. (Täna toetab Pew Researchi uuringufirma andmeil 44% vabariiklastest geiabielu ja 64% mõõdukatest ja konservatiivsetest demokraatidest. See ei ole takistus konservatiivsemate häälte saamiseks).

Demokraatide start oli leebelt öeldes rabe. President Trumpi toetusreiting tegi sellel nädalal tema ametiaja absoluutse rekordi, tõustes 49% peale (50% tema vastu ja vaid 1% erapooletu). Tänases seisus on novembris tal väike eelis. Järgmised eelvalimised toimuvad New Hampshire’is, 11. veebruaril. 

Postimees avaldab tänasest kuni valimispäevani 3. novembril regulaarselt uue kolumnisti Andreas Kaju USA presidendivalimiste teemalisi arvamuslugusid.