Juhtkiri: suur majandusmuutus

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

Elus on hetki, kus pikaajalised aeglased arengud toovad mingil hetkel kaasa põhimõttelise sisulise muutuse. Umbes nii, nagu röövikust saab liblikas. Ei ole võimatu, et Eesti on praegu jõudmas ühte säärasesse murrangusse: pikaajaline reaaltulu kasv on loonud olukorra, mis viib majanduse suurema reorganiseerumiseni.

Märke sellest on üha rohkem. Näiteks eelmise aasta lõpus koondas Baltika 300 inimest, eelmisel kevadel Sangar 60 inimest, sest 800-eurone palk, mida õmblejatele maksti, osutus liiga kõrgeks. Äsja otsustas mööblitootja Fleming viia tootmise üle Leetu, üks põhjusi asjaolu, et Eesti seadused ei luba sisse tuua odavat tööjõudu. Leedu seadustes sellist piirangut ei ole.

Ka teised suure oskustöö mahuga ettevõtjad on sama probleemi ees ja leiavad, et võõrtööjõu piirangute kaotamine või leevendamine aitaks ettevõtteid konkurentsis püsida. Küsimus on selles, kuivõrd on Eesti valmis sellist põhimõttelist muudatust tegema olukorras, kus sisseränne on juba märgatavalt suurenenud.

Samuti tuleks küsida, kas tööjõumahuka tootmise säilitamine on piisavalt tähtis eesmärk, et selle nimel suurendada inimeste hulka, kes on nõus ära elama 800 euroga. Ja kui isegi nii väikesed tööjõukulud on ettevõttele konkurentsis püsimiseks liiga suured, siis millist tulevikku võib üldse näha oskustööd nõudva tööstuse arendamiseks. Üha rohkem saab ilmsiks, et selline areng ei pruugi enam olla jätkusuutlik.

Kas tööjõumahuka tootmise säilitamine on piisavalt tähtis eesmärk, et selle nimel suurendada inimeste hulka, kes on nõus ära elama 800 euroga?

Baltika ja Sangar ongi võtnud seisukoha, et keskenduvad toodete arendamisele, müügile ning brändi väärtuse kasvule. Tootmine aga viiakse üle odavamatesse paikadesse. Nii järgib Eesti sama arengut, mida Skandinaavia varem: ühesõnaga, oleme astumas rikaste klubisse, mille liikmeil on kapitali, et minna odavamatesse riikidesse ja teenida kasum sealt. Teatud mõttes oleme muutunud ekspluateeritavatest ekspluateerijateks. Eetiline või mitte, oluline on see, kuhu liigub kasum, millesse see investeeritakse.

Vabariigi valitsust nõustav teadus- ja arendusnõukogu soovitas üleeilsel koosolekul võtta teadusmahuka ettevõtluse suurendamine koostatava teaduse, arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukava üheks põhimõtteks. See eeldab ka erasektori suuremaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse. Arvestades, et odavtööl põhineval majandusel pole enam perspektiivi ja rohepöörde käigus ootab ümberkujundamist ka Ida Viruma põlevkivitööstus, on teadmusmahukasse majandusse panustamine peaaegu et paratamatus.

Keskne probleem on selles, et restruktureerimisega vabanev tööjõud ei ole kergesti kasutatav uutes valdkondades, eriti seal, kus ümberõpe on keerulisem. On kaheldav, kas õmbleja on võimeline ümber õppima programmeerijaks. Head lahendust jooksvatele koondamistele ei ole.

Aga kui on juba ette teada, et õmblus- ja mööblitööstuste kahanemine jätkub ja sama ootab ees põlevkivitööstust, siis on sellel otsesed järelmid haridusele: noorte ettevalmistamine oskustööliseks on selle valguses täiesti vastunäidustatud. Oskustööl põhinevate ettevõtete vajadust peaks katma töö kaotanute ümberõppega, noorte kutseharidus tuleks aga ümber orienteerida teadmusmahukatesse valdkondadesse.