Arstid õpivad kaua ja lõpetavad sama ülikooli, kus kujunevad eluaegsed sõprussuhted, sestap tuleb mõnikord end huvide konflikti ennetamiseks kolleegi töö hindamisest taandada, rääkis tervishoiuteenuste kvaliteedikomisjoni pikaaegne juht Marika Väli intervjuus Kadri Tammepuule.
Ekspert: mis haigusloost puudub, seda pole olnud
Marika Väli liigub kahe linna vahet, töötab Tartu Ülikoolis kohtuarstiteaduse professorina ja Tallinnas kohtuekspertiisi instituudi arendusdirektorina. Lisaks on ta kaheksa aastat juhtinud sotsiaalministeeriumi juures tegutsevat tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni, mis annab hinnanguid arstide tööle. Intervjuus räägib ta, kuidas komisjonis töö käib, ja nendib, et patsientide lootused on sageli liiga suured.
Mis tagab komisjoni otsuste sõltumatuse?
Liikmete suur arv ja mitme eriala esindajad. Tegutseme ministeeriumi egiidi all, aga neist sõltumatult. Komisjonis on ülekaal meedikutel, neid on 14 ja nad on saanud liikmeks arstide ja õdede erialaorganisatsioonide nimetamisel, lisaks on jurist ja kolm ametnikku: terviseametist, haigekassast ja ministeeriumist.
Koguneme viis korda aastas ja korraga on arutamiseks üle 30 juhtumi, millele kulub terve päev. Paberimajandusega aitab komisjoni meie raudvara Anne Poll, kes kogub asjaosalistelt dokumente ja selgitusi, suhtleb patsientidega ning saadab liikmetele koosoleku materjalid tutvumiseks ette.
Kuidas aasta esimene koosolek läks?
Oli üks keerukas juhtum, mida arutasime poolteist tundi. Ülejäänud kaebustega tulid otsused lihtsamalt. Järjest enam kaevatakse kinnipidamisasutustest, iga kord on sealt neli-viis kaebust; aastas kuus protsenti juhtumitest tuleb vanglatest. Muidugi peab ka neil võimalus olema, aga tundub, et vangla juhtumeid võiks arutada eraldi. Enamik puudutab hepatiidi või HIV ravi ja kuna vanglas töötavad üldarstid, võiks arvamuse anda eriarst.
Kas vanglakaebused on põhjendatud?
Enamasti mitte, praktikast meenub, et kunagi ammu üks juhus oli, kus oleks võinud ravi teisiti teha.
Mille üle rohkem kaevatakse?