Raimo Ülavere: juhte ei valita demokraatia mängimisega

Raimo Ülavere. Foto: Peeter Langovits

Demokraatia on hea ja igati kasulik asi, ent kooli, asutust, firmat ega ka riiki saa juhtida nii, et tehakse vaid seda, mida enamus nõuab, kirjutab koolitaja Raimo Ülavere.

Kogutakse ja avaldatakse nõudmisi, et juht lahkuks. Või et juht ei lahkuks. Koolides, haiglates, asutustes, isegi mõnes firmas. Muidugi on iga juhtum erand ja omaette nähtus ning tõukunud konkreetsetest asjaoludest. Ent n-ö rahva tahteavaldusi juhtide kohta kohtab üha sagedamini.

Ühtpidi on ju hea, et inimesed on aktiivsed ja tahavad aktiivselt osaleda. Tavaarusaam on, et enamikku inimesi huvitab tööl peamiselt ja ainult palk. Muuseas, nii kipuvad arvama huvitaval kombel eelkõige juhid ja mida ülespoole, seda enam – «mina muidugi ei tööta raha pärast, aga nemad…». Samas on uuringute-küsitlustega korduvalt kinnitust leidnud, et inimestele läheb kõige enam korda see, et nad oleksid kaasatud, et nendega arvestataks, et neid pandaks tähele. Kui juht on nõme, siis vähemalt natukene aega kannatame ära. Ära minnakse tavaliselt siis, kui keegi, eelkõige juht, inimest enam tähele ei pane. Kui inimesest vaadatakse nagu klaasist läbi.

Mitmel viimati ajakirjandusest loetud juhtumi puhul, vähemalt eemalt vaadates, võib lärmi tegemine olla igati õigustet. Avalikkuse ees lärmi tegemine, petitsioonid, kirjad «heale tsaarile» ehk juhi juhile ja muu selline tundub sageli tõepoolest viimane õlekõrs. Teiselt poolt on alati olemas risk, et massid kipuvad ühinema madalaima ühisnimetaja taha ning pigem sageli kui harvemini on selleks status quo ehk «las jääda nii, kuis oli».