Võimatu missioon – olla töötav naine, ema ja ilus ka veel?!

Elurõõmsad värvid, naturaalsed materjalid ja kallistav pehmus. Moelooja ise kannab muidugi mõista päevast päeva oma loomingut. Foto: Remo Tõnismäe

Mida kannavad naised, kelle argipäev on sama pöörane nagu seiklusfilm? Moelooja Marilin Sikkal leiab, et iga ema elu on selline. Nelja tütre ema otsustas luua rõivaid, mis oleksid sama mugavad nagu dressid, kuid sama naiselikud nagu kõige ilusam kleit.

Naiseks olemine on kõige petlikum asi. Kõrvalt paistab see imelihtne – ole aga ilus, ja elu lill. Kuid kes on ise vähegi püüdnud ühendada lapsi, töiseid kohustusi, kiiret elutempot ja seltsielu, teab, et võimatu missioon on kogu selle värgi kohta veel pehmelt öeldud. Aga naised teevad, saavad ja ei kurda.

Marilin Sikkal on täpselt üks neid Eesti supernaisi, kellesarnaseid meil siin palju. Kes kogu selle pildi koos hoidmisega malbe naeratuse ja mängleva kergusega toime tulevad. Kuid ühe asja avastas ta küll juba kümme aastat tagasi – riideid, mis toetaksid liikuvaid ning aktiivset töö- ja pereelu elavaid naisi, ei ole sama hästi kui olemas. Nii tuli see nišš ise luua, inspireerituna otse elust, ja sündiski moemärk Mari.

Tavaliselt on esinduslikud riided ja on mugavad riided – mis imenipiga sina need ühendada suudad?

Mulle on eluaeg meeldinud naiselik stiil, dressipükse ei pannud ma kunagi jalga. Mulle oli see mõtegi kohutav-kohutav! Aga elu ise viskas väljakutse – emana pole sul lihtsalt aega kanda riideid, mis tähelepanu nõuavad. Ma ei saa üldse aru, miks inimesed end vabatahtlikult keemilise puhastuse orjadeks teevad – ju siis on liiga palju aega üle. Asjad peavad olema masinpestavad! Nii sain vaikselt aru, et on ikkagi võimalik teha midagi, mis oleks ühtaegu naiselik, mugav, moodne ja ka mõnusast naturaalsest materjalist. Ma ise tahan, et mul oleks hommikust õhtuni mõnus, aga samas tahan olla naiselik. Ikkagi kleidid ja seelikud, aga sellised, millega saab ühtviisi vabalt kanda nii tennist kui ka kontsasaabast.

Materjalide looduslikkus on ülioluline – siis ei hakka külm, keha ei haise, väga paljusid probleeme pole üldse olemas. Mina ei usu keemiasse, see ei saa inimesele kuidagi hea olla! Nahk on ju parim lakmuspaber, tunne ei peta.

Minu stiilivõti on lihtne – üks asi selga ja riides. Mood ei tohi liiga palju aega nõuda. Armastan aega kasutada millegi olulisema jaoks, näiteks ka niisama lastega diivani peal müramine on palju tähtsam. Spontaansus on minu päevas hästi oluline.

Näiteks koristamispäevad on väga jubedad. Aga kui sa vaatad õue ja on ilus ilm? Mina koristan siis, kui on vihmane. Elus ei pea olema põhjendamatult palju reegleid.

Disainer Marilin Sikkal Mari Stuudios. Foto: Remo Tõnismäe

Kuidas sinust moelooja sai?

Minu elu esimene unistus oli saada lihtsalt heaks emaks, disaineriks saamisest pole ma kunagi unistanud. Samas on mind alati paelunud Nukitsamehe filmi headuse ja kurjuse teemad.

Ilu ja looming laiemalt... ja sealt tekkis ka tunne, et tahan luua heade emade moodi. Kümme aastat tagasi tõin lavale esimese rätikleitide kollektsiooni Olav Ehala muusika saatel, ja sealt läks asi veerema. Emadus ise on minu jaoks inspireeriv. Just see, et sa ei saa oma lapsi sõnadega õpetada, ainult tegudega. Emaks saades tunned soovi olla positiivne eeskuju.

Ma olen alati tahtnud maailma paremaks teha ja usun, et heaga on võimalik.

See nõukogude aja ähvarduste süsteem koolis ja kodus pani mind mõtlema, et teistmoodi saab ka. Halvaga mina luua ei oska! On palju moeloojaid, kes kavandavad suures agoonias, läbi valu ja viha, teevad fantastilisi asju, aga minu teema see ei ole.

Sa oled nelja tütre ema. Kuidas sa moedisaini, äri ja emaduse ühendad?

Sõltub, mis fookuse sa endale sead. Sa võid olla hea ema ja teha ka karjääri, aga oluline on leida tasakaalupunkt. See ei tule üleöö, see on üks katsetamine ja õppimine ja ka mina väsin. Aga ei viska kunagi mütsi nurka, proovin uuesti.

Tuleb tegeleda sellega, mis on päriselt oluline, ja lähedased ei saa kunagi olla tagaplaanil.

Mis ei ole minu koht, sinna ma ei lähe, kes pole minu inimesed, nendega ma võitlusse ei astu. Ja alati avanevad hoopis mingid huvitavamad uksed, uued võimalused. Ma väldin konflikte ja üritan sõbralikult lahenduse leida, aega anda. Aeg lahendab enamiku asju ise.

Pehmed sametkleidid talvises disainis ja õnnelikus gammas. Foto: Remo Tõnismäe

Kuidas sa oma aega jagad?

Ma tegelengi ainult sellega, mis on mulle kõige olulisem. Ma ei käi linna peal rokkimas ega võõraid mehi taga ajamas. Mulle on tähtis mu pere, kodu, looming. Tahan olla kogu aeg seal, kus mul on hea. Eks ma seetõttu pehmust, soojust ja mugavust nii väga ka rõhutan. Mulle tundub, et see on asi, mida inimesed vajavad, see on kõigi hingesoov. Aga see, mis tee nad selleks valivad, on tihtipeale minu jaoks kummastav.

Pikka aega ei saanud ma aru inimestest, kes rääkisid inglitest. Aga siis tuli soov teha inglitiibadega kleite ja ma sain pihta. Korraga hakkasin ingleid nägema igal pool – nad tulevad meie ellu mõne hea inimese näol.

Mis su saladus on, kuidas näha 40ndates nelja lapse emana välja sale ja sile nagu kooliplika?

Saladust polegi! Värske õhk, värske toit, hea tuju. Ma ei saa öelda, et oleksin sportlik, aga ma olen liikuv. Kogu aeg peab midagi toimetama, ärkan hommikul esimesena, iga päev sõidan rattaga tööle ja tagasi. Trennis käimine ja higistamine mulle ei meeldi. Tantsida meeldib küll ja meres käin aasta ringi.

Veebruar on Mari sünnipäevakuu, mida tähistate?

See pole minu sünnipäev, ma olen ise hoopis oktoobris sündinud. Aga see on aeg, kui sündis idee moemärgist. Mu kolmas tütar on hästi loominguline, sündis maagilisel ajal 8.08.08 ja vallandas ka oma ema loomingulisuse. Tõin siis lavale esimese kollektsiooni ja istusime koos õmblejaga, vaatasime vabariigi aastapäeva vastuvõttu ja unistasin: mõtle, kui äge, kui Evelin Ilves kannaks ühel päeval minu linast rätikleiti. Ja see juhtuski! Vähem kui aasta pärast ta ise soovis seda kanda.

Kootud seelik, kardigan ja pehme valge T-särk koos asjalike lisanditega – saad hakkama ükskõik millisel päeval. Foto: Remo Tõnismäe

Mis on praegu Mari kollektsiooni hitid?

Pehmed, mugavad, kallistamise ja kerra tõmbumise riided, milles on igal pool hea olla. Meriinoseelikud ja kardiganid, pehmest ja soojast puuvillafliisist dressikleidid... Kapuutsik, nagu ma ise neid nimetan. Mehed muuseas nõudsid, et nemad tahavad ka selliseid! Olen Nublule kavandanud mõnusa pika kapuutsika, mu oma mees viskab kodus kohe kapuutsika selga. Suur kängurutaskuga kõhu peal. Aja jooksul on neid lemmikuid kogunenud omajagu.

Kust moeideed tulevad? Kavandad seda, mida ise kanda tahad?

Absoluutselt! Mille kohta ma ise tunnen, et tahaks kanda, seda loon. Mulle meeldivad nööbitavad kleidid ja hõlmiklõiked – hea last sööta, samas toovad naiselikud kurvid esile ja sa pole kunagi liiga välja pakutud. Me oleme ju naised, meil on kurvid, mis ootavad rõivastelt pehmet kallistamist, mitte mingisugust ahistamist!

Me oleme kõik erinevad – mõni suurem, teine väiksem, mõlemad on kaunid! Tütardele on hästi oluline väikesest peale korrata, et sa oled ilus täpselt sellisena, nagu sa oled. Kui ema on rahulolematu oma kehaga, antakse see alateadlikult tütardele edasi ja see on väga kurb. Minu neli tütart – Mona Linda (16), Rosa Linda (13), Nata Linda (11) ja Linda Mari (5) – on kõik väga erineva kehaga ja kõik ilusad.

Marilin Sikkal otsustas, et soovib luua heade emade moodi, asju mis oleks pehmed, mugavad, sobiks seiklusrikkaks päevaks ning näeksid samas naiselikud välja. Testisime - töötab! Foto: Marilin Sikkal

Õnne: Väga ilus kleit ja nii hea pehme. See on nii lahe, et neid pilte saab vahetada. Isegi oma joonistuse saab siia peale teha, täiega äge! Foto: Marilin Sikkal

Saad oma lastest samuti inspiratsiooni?

Jaa, kogu aeg! Lapsed me topime alati nii mõnusasti riidesse, valime mugavad ja liikumist võimaldavad riided, miks me ise peaks kannatama? Esmalt tegin endale laste eeskujul softshell’ist kombeka – hea mugav mere ääres käia. Nüüd tegin ka mantlid aasta ringi kandmiseks. Kerged, vihma- ja tuulekindlad, nii mugavad. Koos dresskleitide ja meriinokomplektidega täiesti piisavad meie kliimas.

Olgem ausad, ükski naine ei pane selga midagi, mis on ainult mugav. Me tahame end ka naisena tunda.

Samamoodi mina. Ma arvestan alati optikareegleid ja proportsioone, et naine näeks kaunis välja. Ikka tahad ju, et jalad oleks pikemad, tervik sihvakam, ja selleks on palju nippe! Tõmbad varrukad kolmveerandiks, tunduvad jalad kohe pikemad. Viskad pika kardigani õlgadele, see lõikab figuuri kohe kolmeks ja paistad poole saledam. Toredaid nippe on väga palju kogunenud ja ma hea meelega jagan neid.

Minu riided ärkavad ellu alles siis, kui neid selga proovida – puu peal ei ütle nad midagi. Naise keha peal alles näitavad, mis nad päriselt on. Naised võiksid oma keha hinnata sellisena, nagu see on. Loodusega on kooskõlas, et naise kehakaal kõigub aastas neli-viis kilo üles-alla, ning mina teen rõivaid, mida kandes ei mängi see mitte mingisugust rolli!

Miks ometi surutakse jalga kitsaid teksaseid, pigistavaid asju ning pärast ollakse hädas tselluliidi ja häiritud lümfiringega?! See kõik on ju omavahel seotud! Energia peab liikuma ja mood peab seda toetama. Naine peab olema vaba.

Saladus, miks Mari asjad nii üle mõistuse mugavad on, pole kuigi keeruline – kõik on oma elustiilist inspireeritud ja omal nahal testitud. Foto: Remo Tõnismäe