/nginx/o/2020/02/05/12916087t1h3e43.jpg)
Aastaid püsililledega tegeledes olen palju kokku puutunud aiaomanikega, kes on otsinud keskmise ja kõrge kasvuga taimi liivasele pinnasele. Nii võtsingi oma kogemusele tuginedes kirjutada, millised taimed sobivad „liivasussi” sisse peenart rajades ja millega pole mõtet jännata.
Kirjeldatud taimed sobivad kasvama nii täispäikeselises liivases pinnases kui ka parasniiskes keskmise viljakusega aiamullas. Loodan, et lugeja leiab siit nii mõnegi põneva taime pilkupüüdva püsikupeenra rajamiseks.
Madalakasvulisi nii-öelda kiviktaimlataimi leidub puukoolide valikus rohkesti, kuid kõrgemate püsilillede valik sellistesse tingimustesse on tagasihoidlik. Põhjus loogiline – liivases pinnases on mullale viljakust andvat huumust ülivähe, pinnas ei hoia niiskust ja sellisteks oludeks kohastunud taimed hoiavad enda säästmiseks kasvu madala. Siiski leidub taimemaailmas ka keskmise- ja kõrgekasvulisi taimi, kes saavad sellistes tingimustes hakkama.
Neli aastat tagasi otsustasin teha maakodus katse ja rajasin väga liivasele pinnasele täispäikesesse suure peenra, ilma et oleksin pinnase olukorda kuidagi parendanud. Istutasin taimi, kes kirjanduse ja minu eelnevale kogemusele tuginedes saavad antud tingimustes hakkama. Lisaks sai katsetatud mitme parasniisket ja viljakat pinnast eelistava püsikuga, teades, kui imepäraselt tolerantsed mõned liigid võivad kasvutingimuste suhtes olla. Allpool loetletud taimed said peenras suurepäraselt hakkama. Lisan veel, et kastsin vaid väga ekstreemse põua ajal.
Toruõieline monarda (Monarda fistulosa) – kui liivase pinnase peenras on vaja kõrgust ja lopsakust luua, siis see liik on esimene valik, sest looduslikult kasvabki ta Põhja-Ameerika kuivemates preeriates. Segi ei tasu teda ajada niiskemat mulda armastava aed-monarda sortidega (Monarda didyma), mida liivasussi sisse kasvama panna pole mõtet. Toruõielise monarda heledate lavendlilillade õisikutega umbes meetrikõrgused taimed on tugevate püstiste vartega ja taim jääb dekoratiivseks ka pärast õitsemist. Olen aastaid tema vastupidavust imetlenud ja kordagi pole näinud selles peenras olevatel taimedel longus või kuivamas lehti või hahkhallitusega nakatumise märke (seenhaigus, mis tihti aed-monardasid kiusab).
Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) toob peenrasse kauneid siniseid toone juulist septembrini. Õitseva taime kõrgus on kuni meeter. Väheviljakas liivases pinnases püsib ilma toeta püsti ja rõõmustab nii aiaomanikku kui ka mesilasi. Kaaslasteks sobivad talle hästi kuldsetes toonides pähikutega kõrrelised, aga ka pune. Porgandjuure tõttu on taime jagada raske, kuid paljuneb isekülvi teel hästi.
/nginx/o/2020/02/05/12916088t1h2c48.jpg)
Odajas raudürt (Verbena hastata) on väga omanäolise välimusega püsik, kelle õisikud meenutavad kujult Poseidoni kolmharki. See liik õitseb aias suve keskel väga pikalt ja ka pärast õitsemist on dekoratiivne. Liik eelistab küll viljakamaid parasniiskeid muldi, kuid saab hakkama ka väheviljakas ja kuivemas pinnases. Kuni meetrikõrguseks kasvava püsilille õied võivad olla roosad (levinuim), lillakas-sinised või valged.
/nginx/o/2020/02/05/12916089t1h306d.jpg)
Kahkjas siilkübar (Echinacea pallida) on 70–100 cm kõrgune väga kaunite õisikutega siilkübara perekonna esindaja. Tugevad õisikuvarred kannavad õisikuid, millel on näiliselt haprad ja tuule käes mänglevad kroonlehed. See liik õitseb juulis-augustis pikalt ja kannatab paremini kuiva ja liivast pinnast kui purpur-siilkübar ja temast aretatud sordid.
Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) on rikkalikult ja pikalt juunis-juulis õitsev burgundiapunaste õisikutega kuni 90 cm kõrguseks kasvav liik. Eelistab küll keskmise niiskusega pinnast, kuid saab kuivas ja liivases peenras hästi hakkama, jäädes lihtsalt kompaktsemaks.
Haraline aster (Eurybia divaricata) on üks äärmiselt tolerantne 50–60 cm kõrgune liik, kelle valkjad õied säravad peenras juulist oktoobrini. Ka enne ja pärast õitsemist on puhmik dekoratiivne ja hoiab hästi vormi. Kui looduses kasvab ta pigem poolvarjulistes paikades parasniisketel muldadel, siis ei ole mina täheldanud, et ta liivases kuivas pinnases end halvemini tunneks.
Harilik pune (Origanum vulgare) tunneb end kuival ja liivasel pinnasel nagu kala vees. Sellele maitse- ja ravimtaimele võib julgelt püsikupeenras ruumi teha. Sõltuvalt isendist ja kasvukohast võib taime kõrgus olla kuni 70 cm. Väikestest õitest hoolimata on pune puhmikud kena välimuse ja struktuuriga ning väga atraktiivsed liblikate jaoks.
Kartuusia nelk (Dianthus carthusianorum) on karmiinroosade õitega nelgiline, kes annab suure grupina väga kauni efekti. Peente õisikuvarte kõrgus on kuni 60 cm ja moodustunud puhmik on õhuline. Erksad väikesed õied on väga silmatorkavad ja nendega rõõmustab ta meid kindlasti üle kahe kuu.
Bradbury monarda (Monarda bradburiana) paistab silma läikiva lehestiku poolest, mis omandab sügise tulekuga veelgi kaunemaid purpurseid toone. Ligi 60 cm kõrguseks kasvav liik õitseb teistest monardaliikidest tunduvalt varem. Juba juunis eputab ta kaunite heleroosade õitega, pärast õitsemist jäävad kerajad seemnepead taimele püsima kevadeni. Kuivemas liivases pinnas saab ta hästi hakkama, samuti pole ma sel liigil jahukastet leidnud.
/nginx/o/2020/02/05/12916090t1hdec6.jpg)
Sügislubikas (Sesleria autumnalis) on puhmikuline kõrreline, mis torkab peenras silma oma kauni helerohelise lehestiku poolest, mis püsib kogu kasvuhooaja vältel. Augustis-septembris õitsev kompaktne liik kasvab 30–40 cm kõrguseks ja sobib seetõttu hästi peenra ääristaimeks. Ka tema peab kuival liivasel pinnasel minu aias hästi vastu, erinemata parasniiskel viljakamal pinnasel kasvavatest isenditest.
Männas-neiusilm (Coreopsis verticillata) alustab küll õitsemist alles juulis, kuid see-eest õitseb vahel oktoobrini välja. Tema tihe ja kompaktne puhmik, samas õrnad tilliga sarnased lehed on ilma õitetagi eriline vaatepilt. Sortidest on tuntuim tumekollaste õitega ligi 40 cm kõrgune ‘Zagreb’.
Kindla edu liivasel maal tagavad kukeharja keskmisekasvulised liigid ja sordid. Kukeharjade juures meeldib mulle just see, et nad on juba suve algusest dekoratiivsed, lisaks veel sügisene õitsemine. Püsikutest toon välja hariliku iisopi (nii roosa, valge või sinine), tähk-lavendli, püsik-lina, faasseni naistenõgese, koonuslaugu, kollase stepiastri ja mets-salvei. Viimane õitseb küll liivasel pinnasel täispäikeses tunduvalt kiiremini ära. Kõrrelistest on sellistes tingimustes tublid tegijad näiteks harilik sinihelmikas ja teravalehine kastik.
Põikpäiselt istutasin peenrasse ka mõne niiskemat pinnast armastava liigi ja sordi, lootes, et taim on kasvutingimuste suhtes tolerantsem, kui kirjanduses välja toodud. Heleeniumid jäid protesti märgiks kasvult väga kängu ja varre alumised lehed kuivasid tunduvalt rohkem kui parasniiskes kasvavatel liigikaaslastel.
Alpi ogaputked jäid samuti kiratsema ja pole ükski aasta oma ilu näidanud. Võiks ju nime ja perekonna järgi arvata, et talle meeldib kuiv ja liivane, kuid looduslik kasvukoht on tal siiski palju niiskem. Purpur-siilkübarad, aed-monardad ja särav päevakübar lasevad oma lehed kuivades oludes longu ja annavad kogu olekuga märku soovist paremas paigas kasvada. Energiat ei tasu raisata ka virgiinia männasmailaste, aedflokside ja mesiohakatega, nad ei anna küll alla, kuid kiratsevad ja see rikub pildi peenras.