Mari-Vivian Ellam: kool õpetab, et ähvardamine on lubatav

Tühi klassiruum Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Õpetaja solvamisele reageerimata jätmine lõpeb sellega, et koolipäeva lõpus läheb õpilane koju ja lisaks kümnendmurdudele ja komareeglitele on ta omandanud, et tänapäeva ühiskonna reeglite järgi võib autoriteeti sõimata ja solvata, kirjutab õpetaja Mari-Vivian Ellam.

Eelmise aasta lõpus vapustasid Eesti avalikkust poliitikutele saadetud sõimu- ja ähvarduskirjad. Kiusamine, sõim ja ähvardused võivad tabada igaüht: poemüüjat, ajakirjanikku, advokaati, poliitikut. Ent õpetajate kiusamisele peaksime siiski pöörama erilist tähelepanu, sest õpetajate kiusatavus mõjutab seda, kui kiuslik on ühiskond tervikuna.

Kool on institutsioon, millega puutub kokku ja millest saab mõjutatud üle 90 protsendi ühiskonnast. Inimesed, kes on saatnud ähvarduskirju Kaja Kallasele, Martin Helmele, Jevgeni Ossinovskile, on käinud koolis. Kui kerime aega viis, kümme, viisteist aastat tagasi, leiame nad keskpäeval istumast klassiruumis. Klassi ees seisab õpetaja ja keegi klassist, võib-olla nad ise, võib-olla keegi teine, ütleb: «T*ra sa mölised seal!» Mis järgneb? Mitte midagi. Kuid kõik, mis toimub tunnis või vaheajal, toimub nende endaga või kellegi teisega ja milles nad on passiivsed osalised, mõjutab õpilaste kujunemist, arusaamu, isiksust ja tulevikku.

Kooliga lähedalt kokku puutununa tean, et suurem osa õpetajaid lihtsalt ignoreerib solvavaid avaldusi. Halvale käitumisele reageerimine tõmbab sellele liigset tähelepanu, röövib tunniaega ega vii ka lõpuks kuhugi. Kuid solvamist taluda ei ole õige, sest nii solvaja kui ka ülejäänud 25 õpilast nägid ja kuulsid seda ning salvestasid teadmise: sa võid õpetajat solvata ja midagi ei juhtu.