Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/06/04/7883367t1hf3bf.jpg)
/nginx/o/2020/02/04/12915669t1h1004.jpg)
Esmaspäevaõhtusele kontserdile läksin tavapärasest sootuks teistsuguse eelhäälestusega. Mitte ajakirjanikule sageli omase sooviga hiljem raporteerida, et kõik oli erakordne: rahvast kui murdu, piletid välja müüdud ning viimasel hetkel vabanevate kohtade jahtijate silmis kustuv lootus ja tõdemus, et imet, et mõni pääse sellesse, ühte maailma suurimasse kontserdisaali siiski viimase märgukella ajal leitakse, ilmselt seekord ei juhtu.
See kõik oligi Hamburgi Elbphilharmonies täpselt nii.
Ent see oli asja väline – ja ootuspärane – külg, mille kordamine oleks umbes sama, kui võõrasse linna ja riiki saabunud reporter kirjutaks analüüsi kogu selle riigi poliitikast lennujaamast võetud takso juhilt kuuldu põhjal.