Esmaspäevaõhtusele kontserdile läksin tavapärasest sootuks teistsuguse eelhäälestusega. Mitte ajakirjanikule sageli omase sooviga hiljem raporteerida, et kõik oli erakordne: rahvast kui murdu, piletid välja müüdud ning viimasel hetkel vabanevate kohtade jahtijate silmis kustuv lootus ja tõdemus, et imet, et mõni pääse sellesse, ühte maailma suurimasse kontserdisaali siiski viimase märgukella ajal leitakse, ilmselt seekord ei juhtu.
See kõik oligi Hamburgi Elbphilharmonies täpselt nii.