Raske haiguse tagajärjel suri Agu Uudelepp

Lahkus Agu Uudelepp. Foto: Erakogu

Raske haiguse tagajärjel suri 45 aasta vanuses ajakirjanik, kommunikatsioonispetsialist ja õppejõud Agu Uudelepp, teatasid lähedased. 

Ta töötas 1998-2002 Eesti Raadios uudisteajakirjanikuna, 2002-2007 Eestimaa Rahvaliidu teabejuhina ja järgnevatel aastatel suhtekorralduse valdkonnas.

Uudelepp on alates ülikooli lõpetamisest õpetanud Tallinna Tehnikaülikoolis avalikku haldust ning väljendus- ja vaidlusõpetust. Alates 2012. aastast on ta töötanud dotsendina Estonian Business Schoolis, kus juhatas aastatel 2014-2016 ka magistri tasemeõppe nõukogu.

Aastatel 2014-2016 oli Uudelepp Kunstiakadeemia külalisõppejõud, õpetades argumenteerimist ja retoorikat. Aastatel 2012-2017 oli ta Ringhäälingunõukogu esimees ja 2017. aastast on ringhäälingu nõukogu liige. Aastatel 2015-2017 oli NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse toimetuskolleegiumi liige.

2018. aastal andis president Kersti Kaljulaid Uudelepale Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Agu Uudelepp võitles kopsuvähiga. 

President Kersti Kaljulaid kirjutas Agu Uudelepa mälestuseks järelhüüde. 

«Kallis Agu, lõppes see nüüd ikkagi nii, nagu me kõik kartsime. Aga me lootsime. Nagu Sinagi. Et meditsiin, mis juba oli teinud imet – Sa said ennast uuesti niipalju hästi tunda, et olemine polnud päris puhas piin – muudab olematuks selle haiguse, mida Sa taluma pidid.

Me ju nägime, et Sa tahtsid seda haigust seljatada ja tegid seda ainuvõimalikul moel – jätkasid elamist nii, nagu ikka. See tee on ainult tugevatele – otsus mitte lasta haigusel oma elu käest ära võtta. Ränk teadmine oma tõve raskusest ähvardab muuta kogu elu millekski muuks, pelgaks võitluseks haigusega, mitte enam päriselt eluks. Sa ei lasknud sel juhtuda. Sa kirjutasid, lugesid, mõtlesid, andsid nõu, naersid ja hoolisid ikka nii, nagu enne. Sa ei kaotanud huvi ühiskonnaelu eri tahkude vastu. Sa ei kaotanud võimet näha ka ühiskonnas toimuvate muutuste situatsioonikoomikat. Sa säilitasid eluterve sarkasmi ja iroonia. Mõnes mõttes haldasid Sa meist, tervetest, isegi paremini ühiskonnas ikka ette tulevaid aursaamatusi ja mõistmatust eri gruppide vahel. Ilmselt nägid Sa teravamini kui teised, mis on oluline ja mis on virvendus, mis on tõsine mure ja mis siiski selline, millest lootus meid aja jooksul mööda kannab. Olid selles tugevam kui paljud teised ennegi, aga just viimastel aastatel, haigena, sai Sinu kommentaarist kuidagi eriti ratsionaalne ja ka minimalistlik mõtete suunaja. Võib-olla Sa ei jaksanud pikalt kirjutada, võib-olla isegi mitte pikalt mõelda. Võib-olla just oli Sul tahtmist mõelda, sest tormata enam ei saanud. Nüüd peame ilma Sinuta edasi mõtlema, aga ma usun, et meetod «kuidas näinuks seda Agu?» jääb ikka veel meiega... Puhka nüüd, nüüd enam tõesti halvemaks minna ei saa. Õnneks oli Sul Sinu kallis pere, kelle pärast oli Sul küll raske tulevikku vaadata, aga kes Sinu kõrval igal hetkel sellel teel oli. Head inimesed on nüüd ikka nende kõrval ja neile toeks, ära muretse, kallis Agu!»