OMD 40 – elektroonilise muusika tantsupidu

Orchestral Manoeuvres in the Dark Tallinnas. Andy McCluskey ja Paul Humphreys. Foto: Gert Kiiler

Olles üles kasvanud 1980. aastatel, siis on üsna loogiline, et mu muusikalise maitse juured on kinni selle kümnendi esimeses pooles. Ja sama elementaarne on, et ühtki oma lemmikutest ei õnnestunud nende tippajal laval esinemas näha. Olgem ausad, juba video nägemine oli nõukaajal justkui loteriivõit, kui sa just Soome televisiooni levialas ei elanud.

Niisiis on tulnud see vajakajäämine tasa teha hilisemal ajal, kui mina pole enam teismeline ning lapsepõlvekangelasedki on laval juba hilises keskeas. Olen viimase kümne aasta jooksul näinud laval nii Duran Durani, Depeche Mode’i, Ultravoxi kui The Human League’i, enamikke mitu korda, kuid Orchestral Manoeuvres in the Dark (OMD) oli just üks vähestest täitmata lünkadest. Neist, mida veel täita saab. Ja veel: mul on riiulis kõik bändi albumid, mõned korraga nii kasseti, CD kui vinüüli kujul.

Kirjutan seda kõike selleks, et anda aimu, millise tausta pealt ma möödunud neljapäeval Alexela kontserdimajja läksin. Ootusi nagu väga selgelt ei olnudki – tahtsin lihtsalt sündipopi klassikud oma silmaga ära näha ja loota, et tuleb mõnus õhtu. Tuli aga midagi palju rohkemat. Isegi praegu, paar päeva hiljem, olen veendunud, et tegu oli ühe lahedama atmosfääriga kontserdiga, kus kunagi üldse käinud olen.

Et kontsert oli välja müüdud, oli iseenesest rõõmustav, aga sümpaatne oli seegi, et ma oma 45 eluaastaga polnud auditooriumis sugugi üks nooremaid kaasaelajaid. Olles vaadanud varasemate kontsertide setlist’i ja teades bändi muusikat, oli aja küsimus, millal pealtvaatajad oma mugavatelt istmetelt tõusevad ja tõsiselt kaasa elama hakkavad. Seetõttu oli koomiline, et kui avaloo (aeglase «Stanlow») ajal üks naisterahvas esireast juba püsti tõusis, tõttas tema juurde kohanäitajast proua ja surus verbaalse jõuga liigelava fänni taas istuma.

Paraku ei saanud kohanäitaja oma töövõitu kaua nautida, sest õige pea kamandas bändi frontman Andy McCluskey kogu publiku püsti, ja nagu sellest veel vähe oleks, ergutas ka hüppama. Ja täismaja ei jätnud seda võimalust kasutamata.

«Meil on kavas täna vanad lood, uued lood, imelikud lood, aga peamiselt tantsulood,» teatas McCluskey, ja ta ei valetanud. «That’s what I call REAL Electronic Dance Music!» mõtlesin mina.

McCluskey on ideaalne popartist. Isikupärase tämbri ja (endiselt) hea välimusega suurepärane ning vaimukas suhtleja. Olen kindel, et hardcore OMD fännid olid saalis kindlas vähemuses (ja paljud olid tuttavad vaid nelja-viie tuntuima looga), aga see ei takistanud kuidagi McCluskeyl publikut kohe kätte saamast.

Vahetu suhtlemine, eneseiroonilised naljad ja hoolimata turjal olevast 60 eluaastast tohutu energia koos geniaalsete poprütmidega lihtsalt pidi nakatama kogu saali. Klassikaline näide sellest, et see, mida sa teed, tuleb sulle kuhjaga tagasi. McCluskeyl ei jagunud tähelepanu ainult esimestele ridadele, kus olijatega ta kätles või naistel isegi kätt suudles, aga sama palju suhtles ta ka tagumise saaliosa ja mõlema rõduga. Ja nii polnud mingi ime, kui lugude vahed venisid päris pikaks, sest publik plaksutas unustamatult bändile ning bänd omakorda publikule.