Jaan Sootak: karistuse kasutusjuhend

Jaan Sootak. Foto: Sille Annuk

Kas tõesti arvame, et normiusaldus ja õiguskuulekus tagatakse karmi karistuse ähvardava mõõgaga, küsib Tartu Ülikooli õigusteaduskonna karistusõiguse professor Jaan Sootak.

Igaüks teab kodumasinaga ümberkäimise kuldreeglit: kui enam midagi muud teha ei oska, siis loe kasutusjuhendit. Viimase aja kirjutavas, rääkivas ja näitavas ajakirjanduses on üheks tähelepanu pälvivaks teemaks tõusnud karistus. Ajendatuna küll Saaremaal juhtunud traagilisest liiklusõnnetusest, puudutatakse neis käsitlustes tegelikult – küllap sageli ka tahtmatult või teadmatusest – paljusid karistusõiguse ning karistuse mõiste ja selle kohaldamise põhiküsimusi.

Paraku tuleb seegi kord nentida, et ühe dramaatilise sündmuse pinnalt osatakse kõigepealt teha ainult üks järeldus: seadust tuleb muuta, praegusel juhul siis karistust karmistada! Selle vastu või vähemalt vastukaaluks on siiski tekkinud ka teine lähenemine, mis lähtub tõsiasjast, et vanglakaristus ei suuda inimest parandada, rohkem tuleks pöörata tähelepanu sotsiaaltööle, ennetusele jms (Skandinaaviast pärit üleskutse: «Parim kriminaalpoliitika on sotsiaalpoliitika!»).

Sotsiaaltöö ja karistamise vastastikuse toetava toime vastu ei saa mõistagi midagi olla. Ajakirjanduse väitlusest jääb aga mulje, nagu toimiks karm karistus ainuüksi nende kahe pooluse vahel tekkivas pingeväljas ning et lõppkokkuvõttes on karistuse eesmärk ikkagi süüdlase parandamine. Nii see siiski ei ole. Nüüd ongi paras aeg võtta käsile meie kasutusjuhend – karistusseadus.