Kerli Liksor: hargmaine kool õitseb õhinapõhiselt

Õpetaja Sille Aule Londoni eesti kooli kunstitunnis. Foto: Elina Männi

Londoni eesti kooli ja Keelekindluse eesti keele õpetaja Kerli Liksor kirjutab, kuidas välismaal eestikeelset kooli tehakse.

Välismaal elavate laste eestikeelse hariduse võimalused on väga erinevad: mõnel pool on võimalik saada eestikeelset põhiharidust, mõnel pool on raske korraldada isegi pühapäevakooli. London on näide keelekeskkonnast, kus on piisavalt palju eesti lapsi, et käimas hoida oma kool. Kuigi hargmaiste laste haridus saab põhineda vaid kohaliku kogukonna huvil ja isetegemisel, on Eesti toetus väga oodatud.

Londoni eesti kool on tegutsenud üle kümne aasta ning koolis käivad kolme- kuni kaheteistaastased lapsed. Kohtutakse kaks korda kuus kolmeks tunniks: eesti keel, muusika ja kunst. Paar aastat tagasi lisandus mängurühm kuni kolmeaastastele lastele. Teist õppeaastat tegutseb Londoni eesti majas ka laste- ja noorte keeleklubi Keelekindlus, kuhu oodatakse lapsi alates kaheksandast eluaastast. Igal klubipäeval on eesti keele, kokanduse ja ametitund, kus külalisesineja räägib oma tööst.

Lisaks laste õpetamisele on mõnikord vaja ka vanematele nõu anda, et nad ei läheks kergema vastupanu teed ega hakkaks oma lapsega kohalikus keeles rääkima. Kaks korda aastas toimuvad koolis ümarlauavestlused, mida koordineerib kas eesti keele õpetaja või kooli juhatuse liige. Samuti teevad vanemad koos joogat, käsitööd või laulavad. Tegevustesse kaasatakse ka mitte-eestlasest lapsevanemad. Oluline on lasta vanematel omavahel kogemusi vahetada ja perekonniti sõpradeks saada. Pärast koolitunde minnakse koos kohvikusse, muuseumi või parki.