Nahkpükse ei pesta

Virginie Despentes, "Vernon Subutex1". Foto: Raamat

Mul kipub üldiselt olema nõrkus raamatute ning teistegi kunsti ja elu fenomenide vastu, kus keegi kõnnib linnas ringi ning siis näeb ja kogeb midagi ja võib-olla teeb ka kogetust mingeid järeldusi, ehkki see viimane ei ole just obligatoorne, sest järelduste tegemine on ju üle hinnatud. Võtame siis kasvõi Joyce’i „Ulyssese“, Mihkel Muti „Raisakassi ja pingviini“ või miks mitte video Bruce Springsteeni loole „Streets of Philadelphia“.

Populaarse prantsuse kirjaniku ja filmirežissööri ning endise seksitöötaja ja pornoajakirjaniku Virginie Despentes’i (ka kuulsa filmi „Baise-moi„ ehk „Kepi mind„ (2000) autor) romaani „Vernon Subutex“ samanimeline peategelane kõnnib samuti mööda tänapäeva Pariisi ja kohtub inimestega, kellega ta pole kas ammu või üldse kohtunud. Subutex, peab ütlema, on kohutav nimi, nagu on selles romaanis üldse mitmetel tegelastel kohutavad nimed, nagu on ka Muti tegelastel sageli kohutavad nimed.

Populaarsel New Yorgi bändil LCD Soundsystem oli kunagi lugu „Losing My Edge“, mille minategelane räägib sellest, kuidas ta oli alates 1960ndate lõpust ikooniliste alternatiivkultuuri nimede ja nähtuste sünni juures New Yorgis, koges seda kõike vahetult, kuid nüüd on ta ajale jalgu jäänud, peale on tulnud uued nimed ja nähtused, mis tema uhket trajektoori enam millekski ei pea. Selline omamoodi klassikaline kujunemis- ja kuhtumislugu. „But i was there,„ ütleb LCD Soundsystemi loo peategelane tõrksa uhkusega.

Samamoodi kaotab too Vernon vaikselt oma edge’i. Kunagi pidas Pariisis plaadipoodi ja oli uute ja hipide (rokk)muusikaliste suundumuste keskel, nüüd aga on asjad muutunud, analoogstaari asemele tulnud digitaalstaar, plaadipoed pannakse kinni, sest muusikatööstuse mudel on muutunud, ja ta peab üürivõla tõttu oma korterist välja kolima ning otsima diivaneid, kus magada. Kunagi oli nii, aga nüüd on teisiti, ütleb meile Despentes’i satiiriline postdigitaalne postpunkromaan ja sätib oma kunstilisse keskmesse selle, millel enamasti ongi põhjus kunstilises keskmes olla, ehk aja mööduvuse ja muutuvuse. „Kus on nad nüüd“ on olnud muusikaajakirjades rubriik, mida on mulle ikka meeldinud lugeda. Jah, kus on nad nüüd, kas üritavad end veel tolmust puhtaks pühkida või ei ürita enam üldse.

Mainisin, et mulle meeldib lugeda raamatuid, kus kõnnitakse mööda linna ringi, nagu meeldib lugeda ka raamatuid, mille tegevus toimub plaadipoes või kus räägitakse popmuusikast ja popkultuurist. Üldse tundub mulle, et praegusaegne intelligents – mul on empiirilises mõttes küll ainult Eesti näidet kasutada – ei tea kuigi palju popmuusikast ja popkultuurist, ja see, mida teatakse, pole õige, ei vasta tõele. Popmuusikast saab teada ju ainult ühte moodi, see on väga ebademokraatlik valdkond, ja Despentes’i ning tema raamatu kiituseks võib öelda, et ta teab sellest üsna õigesti.