Ihu on tajukogemuse ainus vahend

Maurice Merleau-Ponty Foto: Erakogu

Üks tänapäeva mõtlejate peamisi tunnuseid on üksikisiku tähtsustamine. ÜRO 1948. aasta „Inimõiguste ülddeklaratsioon“ sai võimalikuks tänu sellele, et filosoofid hakkasid juba aastakümneid varem koostama maailma, lähtudes inimese eesmärkidest ja huvidest. Inimese tähtsust rõhutades lükati lõplikult kõrvale valitseja- ja kirikukeskne eluhoiak. Filosoofias nimetatakse seda isikukeskseks mõtlemiseks, sest sisemus (subjekt) muutus sama tähtsaks kui välisus (objekt).

Üksikisikut tähtsustavate psühhoanalüüsi ja eksistentsialismi ühendamine viis täiesti uue inimesemõistmiseni. Prantsuse filosoofias levitasid inimkeskse mõtlemise uusi mudeleid Jean-Paul Sartre (1905–1980) ja Maurice Merleau-Ponty (1908–1961). Mõlemal sõbral ilmus aastal 1945 peateos. Kui Sartre’ist on palju kirjutatud, siis Merleau-Ponty looming on vähem tuntud ja tema mõju 20. sajandil piirdus peamiselt ülikoolidega. Tema põhiteoseid hakati avalikkuse jaoks Sartre’i varjust välja tooma umbes 1990. aastatel.

Maurice Merleau-Ponty õppis aastatel 1926–1930 filosoofiatudengina Pariisis kõrgemas normaalkoolis. Kõrgkoolis sõbrunes ta Claude Lévi-Straussiga (1908–2009), Jean-Paul Sartre’iga ja Simone de Beauvoiriga (1908–1986). Aastal 1929 käis ta tudengina Edmund Husserli (1859–1938) loengutel Sorbonne’is. Merleau-Ponty väitekirjade „Käitumise struktuur“ (1938) ja „Taju fenomenoloogia“ (1945) alusel anti talle aastal 1935 doktorikraad ning temast sai kõrgema normaalkooli õppejõud. Aastast 1952 kuni surmani oli ta Collège de France’is filosoofia õppetooli juhataja.

Merleau-Ponty mõtlemist mõjutasid Henri Bergsoni (1859–1941) ajafilosoofia ja Edmund Husserli fenomenoloogia. Merleau-Ponty kasutas Husserli arhiivi ning 1930. aastatel luges läbi kõik tema teosed ja käsikirjad. Seejärel oli ta veendunud, et kõik filosoofia probleemid tuleb uuesti kirjeldada taju-uuringutest lähtudes. Ta soovis ületada Husserli ja Martin Hei­deggeri (1889–1976) filosoofiat, käsitledes maailma ja inimese suhet teisiti.

Tema pööre fenomenoloogias tähendab seda, et Husserli või Heideggeri teoste asemel pöördutakse nüüd fenomenoloogiast teada saamiseks Merleau-Ponty tõsiasjade filosoofia juurde. Ta oli 20. sajandi esimese poole ainus fenomenoloog, kes kaasas oma tekstidesse psühholoogia ja kognitiivteaduse uurimistulemused. Loendasin tema bibliograafias 16 ilmunud trükist. Tema teosed mõjutasid peale fenomenoloogia ka hermeneutikat, strukturalismi, poststrukturalismi ja sümboliteooriat.