Kuidas kirjutada intelligentset eneseabiraamatut?

Aija Sakova Foto: Kris Moor

Oma läinud sügisel ilmunud raamatu „Elamise julgus. Kirjad Käbile“ saatesõnas rõhutab Aija Sakova, et kiir- ja otseteid ei ole olemas. Järelikult on need teed, millest raamatus juttu tuleb, katkendlikud, tõkestatud, ohtlikud ja aeglased. Juba selle väitega astub Sakova vastuollu suure osaga viimase viie aasta jooksul eesti keeles avaldatud kirjandusest ning selle tegemise viisidega.

Kohe tuleks lisada, et kuna Sakova on humanitaar – germanist ja võrdlev kirjandusteadlane –, kehtib see vastuolu ka teaduse (ära)tegemise kohta. „Elamise julgus“ püstitab telgi keset avarusi, mis teaduse „tegijaid“ hirmutavad. Samas on Sakova raamat pühendunud kirjutamise praktika vili, mis osutab reflektiivsusevajadusele keset kõikvõimalikke mölle ja tarbimispidusid. Vaatamata raamatupoodides paljunenud kallitele ja ülikallitele tühjadele raamatutele ning märkmikele näitab Sakova raamat, et asjad nii kergesti ei käi, kui et omandada kaunite kaantega iseendale mõeldud vihik ja siis seda täita, nagu laeva.

Sakova raamatu alapealkiri osutab eesti pianistile ja kirjanikule Käbi Lareteile (1922–2014), kelle loominguga ta tutvus juhuslikult suvel 2017, mis oli ta enda elus murranguline, valusa enesetundmise aeg. Laretei 2008. aastal ilmunud teos, mille Aija Sakova raamatupoe kõrvalriiulilt leidis, kandis pealkirja „Kuhu kadus kõik see armastus?“. Pärast selle raamatu lugemise „äratust“ otsis ta välja kõik Käbi Laretei algselt rootsikeelse, eesti keelde tõlgitud loomingu, mis hõljub piiril memuaristika ning ilukirjanduse vahel.

Neis raamatutes on peamised teemad loomingulisus ja armastus, mille ristumiskohad olid Lareteile valusalt paradoksaalsed: kui ettearvamatult palju peab olema puhast üksiolemise aega, et jääda oma looja-häälele, ka meisterlikule klaveritehnikale truuks? Milline on olnud hind inimsuhetes, eriti lähedaste inimestega? Kuidas lasta lahti minevikust, mida enam muuta ei saa, millesse on vermitud ka omaenda puudujäägid, hetkeotsused, vead? Käbilt – sellelt Käbilt, kes pole enam elavate kirjas ega saa otse vastata – küsib Aija Sakova, mis on elamise julgus.